Paadiga peale sättides olid mere pool veel korralikud sajupilved, nii suundusin esmalt Bonderi kääru ootama. Seal enam ei sadanud. Trollitiir päädis väikese haugiga. Vähemalt olid käed limaseks tehtud :-) Seejärel suund juba mere poole. Otse punase maja alla välja.
Esimene ankrupaik sai traditsiooniliselt punase poi alla sätitud. Ankrut sisse sättides sain aru, et täna on vähemalt korralik vool olemas. 25 grammised jigipead asendusid koheselt 30-35 grammistega. Loopisin oma viis erinevat värvi läbi ja mõtted rändasid tõdemuseni, et ega ööpäevaga pole midagi muutunud. Kala ei ole või ei näri.
Teine ankrupaik sai viskepikkuse jagu allavoolu. Järgmised neli erinevat tooni käisid vett katsumas, ilma ühtegi märki veealusest elust pakkumata. Viiendaks sai otsa sätitud rekordkoha toonud rohekas-pruunikas värv. Seda kasutan vaid hädajuhtudel ja ka siis kui põhja jäämise võimalused on väga väikesed. Ikkagi ainukene eksemplar. Mõtlesin, et teen sellega viimase viske ja kolin seejärel trollima. Sellest viskest sai alguse aga 1.5 tunnine sessioon.
Esimene vise. Mingi hetk nagu ridvapits kergelt painutus. Mingit tõmmet ei tundunud, aga eks kohapüügiga on ikka nii, et esmalt laksad igasuguse kahtlase asja peale tugevalt haakimise... ja alles seejärel mõtled, et mis see siis oli. Mõtlemise järel jõudsin järeldusele, et tuleb igaks juhuks teha veel üks vise.
Sama liin, sama viskekaugus, sama koht. Ja laks! Korraliku matsuga kala taga. Koha. Nii kilone kala rändas külmakasti. Järgmine vise pea meetri täpsusega samasse kohta. Ja seekord ei jõudnud lant põhja vajudagi, kui keegi rabas. Peast rändas läbi lootusekiir, et nüüd läheb ketiks ära. Võitlus oli samasugune nagu eelmisel kalal, aga grammi võrra tundus võitleja raskem olema. Pinda ilmus aga... haug. Krt.
Järgmine vise ei miskit. Veel üks vise sama värviga ei pakkunud samuti midagi. Sukeldusin seejärel värvide avastamise maailma. Tulemuseks oli see, et järgmised kohad tulid samalt liinilt pruunika V sabaga (vertical jiging) ja kolmas pea paadi alt kollase V sabaga. Peale seda aga vaikus. Nii kümme-viisteist minutit. Kui tavaliselt tõmban võtu lõppedes paadi viske pikkuse allapoolu, lihtsalt ei viitsi ankruga mässata, siis viimasest kalast lähtuvalt, kaalusin ankru üles võtmist ja ülesvoolu liikumist. Äkki olid nad vaikselt paadi alla kogunenud?
Sel ajal kui kompuuter ragistas ülalkorrusel oma mõtteid, toimetasid käed edasi - visked visete järel... Ja korraga täiesti uuelt liinil ridvapitsis kerge nõks läbi käis. Oot seda ma olin ju kusagil juba näinud. Järgmine vise ja keegi lõi tagant poolt rünnates nööri lõdvaks. Koha. Neljas kilo kanti kala rändas kasti. Järgnes uuesti värvide mäng, sest millegipärast ei suvatsetud õhtusöögiks kaks korda sama värvi järjest võtta.
Kui eelmisel liinil sain kõik korralikud võtjad paati, siis nüüd hakkas sisse tulema tühilööke ja haakimisi. Paar kala jäid isegi otsa, aga kukkusid peagi ära. Siis tuli aga korralik padukas ja selle käigus sain selle kollase V sabaga landiga viienda koha paati. Vihm oli sel hetkel nii tugev, et kalaga mässates õnnestus pükste peale kogunenud vesi saapasse suunata. Hetkega olid jalad märjad. Aga noh pooleteisene koha selle eest ka kastis.
Peale padukat tekkis vaikus. Kaalusin uuesti ankruvahetuse mõtet, kui korraga lant kerides paadist paarikümne meetri kaugusel kinni jäi. Sikutasin ja sikutasin ning sain põhja liikuma. Selge, mingi kangemat kraami oks. Kukkusin seda siis paadini vintsima, kui korraga ridva ots kergelt painutus. Esimene mõte oli, et eks voolus asjad ikka "mängivad". Seejärel tuli uus painutus. Vaikselt hakkas kupli all tekkima arusaam, et äkki polegi oks ja keerasin siduri pehmemaks... Samal ajal jõudis teises liini otsas kellelegi kohale, et jõgi ise ei saa teda vedada kümme meetrit vastuvoolu ja ilmselt on midagi valesti.
Järgnes minek. Ei mitte tormamine, ega pekslemine, ega hüppamine... Selline vaikne ja ühtlane nagu kaubarong väljudes peatusest, aegluubis kiirendades. Jube sürr minek - ma oleks kergemat sorti mürki olnud valmis võtma, et tegemist on karpkalaga. Ja ta läks, lihtsalt läks. Oma 25-30 meetrit jutti ühes suunas, allavoolu. Ilma et ridvaots oleks kordagi mingeid tõmblusi peegeldanud.
Siis kala peatus ja saabus minu kord. Vintsimine. Ritv täiesti rõngas ja tunne selline, et kohe kohe annab see peenike püügivahend praksudes järgi. Paadini ma teda ei saanud. Nii meetrit 15 eemal otsustas teine pool oma kaardid välja käia. Ja need olid head...
Alustuseks ujus ta paarkümmend meetrit ülesvoolu. Sinna jõudes sai vist ise aru, et sinna suunda ujudes töötab vool tema kahjuks. Seejärel keeras kala nina paremale ja vajus samal ajal vaikselt paadi poole. Kui esimese liigutuse peale arvasin, et kui kehva käik, siis järgmise liikumise peale hakkasin mu silmad vaikselt suurenema. Krt. Ta ujub ju ankrunööri!Päästmine ehk teiste sõnadega siduri peale keeramine ja katse teda sellelt trajektoorilt eksitada olid määratud nurjumisele. Ta lihtsalt läks. Mõne aja pärast olid spinningu nöör ja ankrunöör risti, pinge ridvas kasvas ja minu "kaaluta olek" (mida teha, mida teha, mida teha) kasvas. Ja ühel hetkel ritv, mis oli kogu see aeg olnud rulli keeratud, viskas ennast sirgeks. Pekki. Tõmbas nööri katki.
Vahel on hea kui mõte ja käed toimetavad omasoodu. Mõttes käisid läbi kõikvõimalikud vandesõnad. Käed aga kruttisid rulli edasi... ja ühel hetkel oli nööril uuesti pinge peal ja ajusse jõudis arusaamine, et kala oli endiselt otsas. Vedas. Tagantjärgi mõeldes pidi ilmselt nöör üldse paadi nina juures põhja taha kusagil kinni jääma ja siis ühel hetkel sealt järsult lahti libisema. Kuna nurk oli selleks hetkeks sisse tekkinud, siis pingest vabanemise järel tekkis sirge.
Anyway oli kala endiselt otsas. Halb oli muidugi see, et spinningu nöör läks ankrunööri alt läbi, aga see oli juba köömes. Lasin ankrunööri vabaks ja suunasin spinningu selle alt läbi. No selgelt professionaalne ja läbimõeldud liigutus (nagu need eelmisedki) :-)
Kala liikus seejärel allavoolu ja mingi hetk kerkis pinda. Koha! Seljast kinni! Ohh kurja, kõik need 45 minutit Aini "õudusfilmi" jooksid silme eest läbi (NB! Paari aasta eest tragis Ain 6+ kilose koha vedela jigmasteriga, mida siis kolmveerand tundi väsitas ja mille tagajärjel mees nii väsinud oli, et veel paar aastat hiljem ei jaksanud enam haugigi püüdma tulla :-)
https://rainfishinglife.blogspot.com/2022/10/day-4-aini-paev-jalle-20-oktoober-2022.html
Edasine oli aga lihtsam kui kartsin. Venitasin kala vaikselt ülesvoolu paadini. Aega see küll võttis aga kahva ta sai. Ilmselt oli eelnev võitlus kala energia nulli viinud.Koha 4.95 kilone. Lant seljast kinni. Tegijaks/haarajaks landiks kollane V saba kujuline silikoon. Kala väsitamine võttis üle 10 minuti aega.
Oli see nüüd tingitud sellest, et kalaga mässamine ajas teised uimelised eemale; või hoopis sellest et ilm vahetus, aga peale seda koha valitses püügipaigas vaikus. Päike tuli kümneks minutiks välja, seejärel kerkisid lõunasuunast uued tumedad massiivid ja maad võttis ...UDU. Pool tundi hiljem polnud mõnisada meetrit eemal olevat punast maja enam näha!
Proovisin vahelduseks õnne trollimisega (0). Seejärel jigitasin rohelise poi juures (kaks ilusat võttu: üks pruuni V saba ja teine roosaka kp baitsiga). Uus katse punase poi tsoonis pakkus kaks võttu, üks neist oli pooleteisene haug, kes soostus ka otsa jääma.
Udu tõi aga sellise külma õhu ja vastiku tuule, et ühel hetkel hakkas täiega külm. Sättisin minema. Poole kümne paiku. Tegin tagasiteel kiire kontrolltrollimise põõsa augus (0) ja kihutasin seejärel ruttu minema. Sooja. Bonderi sauna.
Äge päev oli. Suvel pole vist sellist toredat 1.5 tunnist seanssi olnudki. Kokku kuus koha (suurused 4.95, 1.6, 1.4 ... 1.0). Aitäh vetevana! Tuleb ka tõdeda, et kui minna kalale, siis juhtub ja kui mitte minna...
PS! Reedel lubab tormi. Tugev tuul loodekaarest - jõele vist asja pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar