Kaks poolikut ahvena päeva, Pärnu jõel, 27.-28. jaanuar 2026

Ilmad lähevad aina külmemaks. Kui tuult ei ole, siis kannatab üldiselt kuni -10 kraadini kirbutada, tuulega aga...

Teisipäev oli veel õnneks üsna vaikse kirde tuulega. Külma alguses -9 ja lahkudes -7 kraadi. Peale lõunal toodi natukeseks ka päike välja. Tegin püügi poole 10st kella 15ni.

Alustasin loomulikult siiatsoonidest ja kulgesin riburada pidi lennuki ala suunas. Kaua paigal istuda poleks väga tahtnudki. Jahe tuli ikka üsna ruttu sisse. Aga ega märke siiast ka polnud, et oleks tahtnud vaeva näha.

Üks nurg poi juurest. Vastaskalda poi ja leppade juures täielik vaikus. Lood midagi rõõmustavat ka ei näidanud. Ei tea kas tsiklimeeste kihutamine on sellest tsoonist kala ära viinud?

Lennuki all läksin ahvena augule ja sinna ma kinni ka jäin. Passisin kuni kolmeni välja. Kuna kala näris isuga, siis olid käed pidevalt märjad ja kindad kippusid jäätuma. Vahepeal tegin soojendamiseks jooksutiire. Nii et jah, see kes kombes edasi tagasi jookseb, see olen mina :-) 

Ahven oli üsna aktiivne. Vahel tegi väikeseid pause sisse, et siis uuesti alla tulla. Vahel eksis vimmaparv alla ja korra ka nurud rüüsteretke tegid. Kuna vimb tahtis vaid õõtsutamist ja ahven põhja lähedalt kiire mängu järel pause, siis olin natukene kahvlis. Püüda oleks tahtnud vimba, sama naine kogu aeg nuiab, et toodagu talle ahvenat. Eraldi seda püüdma minna aga ma kunagi ei viitsi... Kodurahu huvides, keskendusin siis triibudele.

Kokku 41 ahvenat. Selline 100-200 grammi vahele oli standard taks. Mõni väiksem sekka, paar vast üle kahesaja ka. Kolm mõõduvimba eksis ka ära (lisaks kolm mudilast). 8 nurgu, 1 särg. Püük nii hõbedase kui ka kuldse kirbuga. Vahet ei olnud kumb. 

Kella kolmest astusin minema, sest... sääsevastsete karp söödi tühjaks.

...

Kolmapäeval oli hommik krõbe. Maal näitas üle -15 kraadi külma. Rebast polnud näha, ilmselt võttis külmapühad ja puges peitu ära.

Kohmitsesin võimalikult kaua ja aeglaselt, andes ilmale võimaluse soojenemiseks. Krt. ei kasutatud seda ära. Kell pool 11 jääle astudes oli külma 14 kraadi. Aga vähemalt päike säras kenasti taevas.

Esimesed augud kollase poi tsoonis pakkusid informatsiooniks tulemuse - parema käega kirbuta, vasaku käega korja kulbiga jäätuvat auku puhtaks. Jäätumine augus toimus sisuliselt hetkedega. Karm värk.

Käisin läbi paar auku kollase poi tsoonis. Üks ahven... Vaatasin üle teise kollase poi kaldapoolsema ala - üks kerge vajutus, otsa ei jäänud ja uuesti ei käivitunud. Aga vähemalt lood oli alguses lubav, kuid aja jooksul jooksid kõik minema... Uurisin ranna vastaskalda rajooni. Madala võitu oli seal. Vaid 2.5 meetrit. Ja juba olingi ahvena augul.

Kahekümne nelja tunniga polnud midagi muutunud. Ahven oli paigas ja kukkus närima. Tänu tuulele oli aga püük maru vastik. Kindad olid jääs. Näpud külmetasid. Sääsevastsed külmusid konksule asetamise hetkel...

Kannatasin seda külma kella poole kaheni välja ja kuna hetkeks tehti viie minutine paus, siis sättisin pähe mõtte "et ega ta enam võtma ei hakka, lasen parem jalga". Ja tulingi ära. Sellise ilmaga mõllimine ei ole mõnus tegevus (NB! Maha tulles näitas autos -10 kraadi, aga tuul see oli ikka arktiliselt külm ja vastik).

Täna kokku 27 ahvenat, millest natukene ka ära võtsin (11 ahvenat 1,8 kilo). Eile hakkas vaikselt fileerimine käppa tulema, täna vajas see kinnitamist. No ja kui naisele piisavalt ahvena fileed tuua, siis äkki lõpeb see nagu teistegi kaladega - ühel hetkel öeldakse et ära rohkem too:-) Lisaks 2 napilt mõõtus vimba, 1 nurg, 1 särg ka veel sekka

Peab nentima, et tuule käes kirbutamiseks on ilm liialt tuuline/külm.

 

Pärnu jõel, üllatuskülaline, 26. jaanuar 2026

Täna tegin lühikese päeva. Tulin Tallinnast läbi öisest lumest umbe jooksnud linna. Liiklus kesklinnas sisuliselt seisis. Tänu kehvadele liiklusoludele sain jõe peale alles peale kella 11st. Kuna ilm oli selline nagu eelmisel nädalal, siis liialt meelehärmi sellest hilinemisest ei tekkinud.

Pilves. Pea olematu tuul. Lubas puhuda lõuna poolelt; pigem tundus tuul ida ja põhja vahet tulevat. Päikest ei olnud. Külma 7-9 kraadi. Tänu pikkadele külmadele ilmadele on jää nüüd juba tankiga sõidetav. Vaikselt hakkan elektripuuri poole silma sirutama...

Alustasin põõsa rajoonist ja poi alt. Selle viimase juures natukene loodi ekraanile midagi joonistati, aga põõsa auk oli tühi mis tühi. Sama tühjus ootas ees ka ülalpool poid, keset jõge tehtud prooviaugus. Võtva kala leidsin üles alles leppadest pisut ülesvoolu oleval lõigul.

Ahven oli esimene, kes märku andis ja peagi käima läks. Sain neli tükki ketti enne, kui vimb ja nurg platsile surusid. Täitsa mõnus auk oli, enamasti kala küll samast august tagasi (särg, nurg), aga tegevust jagus. Ühel hetkel lahkusid aga kõik võtjad. Jäin veel samal augule kümneks minutiks passima, kui korraga kirpu põhjast kergitades nooguti aeglaselt paindesse vajus. Raskus jäi taha, aga ülespoole vintsides tuli nagu oleks mingi puuoks. Paar kerget jõnksakat reetsid siiski uimelise.

Raskus sai auguni venitatud, kui teine pool lõpuks järsku ärkas. Järgnes sööst põhja, lisaks veel meetrike jõhvi poolilt veel juurdegi. Teisel katsel kala auguni venitada, tehti juba sõitu. Augu all sai kala kogemata vastu jääd sikutatud ja nii pidin teda kulbiga pisut tagasi udjama, enne kui nina ülespool keerati ja auku suunati. Koha kurinahk! Kirp oli kala alumises huules. Koha oli vist igavusest haigutades kogemata kirbu haaranud. Kaalu kala 0.95 kg, pikkust 50 cm.

Natukene tuterdasin veel selles rajoonis, kuna aga midagi ei toimunud otsustasin keha soojendama minna. Marssides lennuki alla. Eelmise korra vimma tsoonis oli valget kala lood täis, aga seekord polnud need vimmad. Särjed ja ahvenad. Vimma leidsin üles sellest tsoonist 50 meetrit ülevoolu. Kohas kus sügavust 4 meetri ringis. Sealt kaks vimba ja mõned ahvenad. Kella kolmeni miskit toimus, siis aga mindi õhtale ära.

Käisin tagasiteel veel paar lõunast auku läbi, aga võttu enam polnud. Neljast tulin maha ära.

Kokku 3 vimba, 16 ahvenat, 8 nurgu, 4 särge, 1 koha. Ahvena poolt oluliselt aktiivsem käitumine, kui eelmine nädal. Vimb samas passiivsem. Püük nii hõbedase, kui kuldse kirbuga. Vahet ei tundunud olevat.

Pärnu jõel, 18.-20. jaanuar 2026

Kolm üsna sarnast püügipäeva Pärnu jõel. Ilmad külmad: esimene päev nii -5 kraadi ringis, teisel päeval -7 ja täna juba -10 kraadi. Õnneks oli kõikidel päevadel tuul nõrgapoolne, et mitte öelda olematu. Puhus ta päeva jooksul pea igast ilmakaarest. Täna keeras lõpuks kirdesse ära ja sinna ka jäi. Päikest ei näidatud kordagi.

Nii nagu ilm külmenes, muutus ka loodus. Teisel päeval kohale vurades oli juba puudel härmatist näha; täna aga oli hommik nii härmas ja udune, et teadagi - sellest miskit head tulla ei saa. Nüüd läheb peale homset samm-sammult veel külmemaks - tundub, et kirbupüüki järgmise nädala alguseni teha ei kannatakski. Egas ma saa ka minna muidugi...

Püügiajad nii kella kümnest kuni poole neljani. Kõiki päevi iseloomustas hommikuse võtu "olematus". Aeg-ajalt keegi puudutas, vahel mõni otsa jäi, aga üldiselt olid ennelõunad üsna igavavõitu. Ja vahet ei olnud kus püüdsin, või mis värvi kasutasin.

Nõrgad võtulained tekkisid kella 13 ja 15 vahel. Aga need lained olid pigem sellised moe pärast võtmised. Agressiivsust võttudes polnud. Ketti saamist samuti mitte. Eile oli üldse nii, et kõik võtud vaid põhja ligidalt, järgi ujumist ja ära vajutamist polnud.

Värvidel vahet ei tundunud olevat. Proovisin kuldset, hõbedast ja kahe eelneva segu. Punane jäi katsetamata. Mängimise juures oli esimesel päeval moes tavaline vimmatakt, eile vaid "tirgutamine" ja täna aeglane õõtsutamine koos pikkade pausidega. Seega seinast seina. Täna tuldi õõtsutamise peale ka pisut kõrgemale järgi, paar võttu nii pool meetrit põhjast.

Siig? Esimesel päeval äkki oli siig otsas. Päris kindel olla ei saa. Võtt oli põhja ligidalt tugev laks, korraks oli raskus taga ja siis enam polnud ka. Võtt toimus sama koha peal kus eelmisel korral kala koos kirbuga plehku pääses... Tatsasin pooled oma siiatsoonid ikka läbi, seega püügiajast nii 4/5 siiaaladel olin. Vaid täna lõuna paiku lennuki alla marssisin. Polnud seal ammu aega käinud. Seal tundus vimba rohkem all olevat, aga kuna see pole suurem asi siiatsoon siis poole kolme paiku olin vanadel platsidel juba tagasi.

Tulemused. Esimesel päeaval 6 vimba, 5 ahvenat, 2 nurgu. Teisel päeval 4 vimba, 1 ahven. Kolmandal päeval 6 vimba, 4 nurgu, 0 ahvenat. Vimma sort pigem kehvemapoolne. Mõned suuremad eksisid sekka. Suurim 600ne.

Seega südatalvine vaikelu vee all jätkub. Vähemalt sain nende kolme päevaga suurema talipüügi nälja peletatud.

Pärnu jõel, 17. jaanuar 2026

Laupäevaks lubas jälle pisut tuulisemat ilma, lõunakaare iilidega. Kaheksa kraadi külma. Pilved, pilved, pilved. Natukene kahtlesin, kas minna või mitte, viimased päevad olid ju üsna tühjad olnud. Lõpuks ikkagi läksin.

Jää peale jõudsin umbes poole 11 paiku ja sättisin ennast joonelt poi tsooni. Lood näitas kala all ja otsustasin jonnakalt passima jääda hoolimata kalade ükskõiksusest pakutava vastu. Olin vast üle tunni ühe ja sama augu peal. Umbes poole tunni järel eksis üks vimb ära - sain uue ridvaga ristsed tehtud:-) Kuldse kirbuga. 

Veerand tundi hiljem põhja ligidalt üks väike krõps ning järgmisel mängitamise ringil pandi selline litter, et nooguti käis 45 kraadi alla ja siis inertsist hooga sama palju üles. Otsa ei jäänud ja hoolimata pikast meelitamisest ning kirbu vahetamisest uut reaktsiooni ei tulnud. Võtt oli hõbedase kirbu peale.

Selle ajaga puges külm korralikult naha vahele. Otsustasin selle peale põõsa augu ja oja vahelist ala kammida. Kaua ühel augul ei istunud, kui võttu polnud ja kala all ka ei näidanud, liikusin edasi. Distantsid olid aga nii väikesed ja ka puurimine ei teinud soojatunnet sisse, nii otsustasin pikema jalutamise teha. Suundusin leppade rajooni.

Eile oli seal ühel augul korralikult kala näha, täna võtsin samasse kohta istet. Paik paarkümmend meetrit tavaplatsist ülesvoolu ja pisut teise kalda poole. Lood maalis koheselt ilusa pildi, kuid kala...

Kell pool kaks hakkas lõpuks midagi juhtuma. Esmalt särg, seejärel kolm vimba. Mõnda aega vaikus, nii et igavusest kõrvale, 5 meetrit ülesvoolu ühe uue augu tegin. Sain tollel vaevu kirbu põhjast üles, kui kala taga. Plehku pääses. Seejärel natuke vaikust, jõudsin vahepeal vimmaaugul uuesti uurimas käia ja tagasi tulla... ja siis lajatati põhja ligidalt korralikult. Kala jäi otsa ja kohe aru saada, et vimb see pole. Väsitasin tolle kenasti auguni, siig selline 600-700 sajane vahtis august vastu, kui järgmise sööstu ajal koos kirbuga minema pani. Mismoodi see tamiil katki läks, sellest ei saanudki aru. Nagu kuhugi jäätüki taha kinni ka ei jäänud.

Vimma auk hakkas uuesti tööle poole kella kolme paiku. Tükk aega tahtis meelitamist, aga vaikselt ja järjekindlalt tilkus lisa. Huvitaval kombel toimus käima minemine ka seekorda särje võtu järel. Kestis võtt enam-vähem kella kolmeni, peale seda jahtus jälle maha.

Kolme ja nelja vahel paar võttu sain veel juurde. Nurg, vimb. Peale hõbedase kirbu kaotamist püüdsin kuldsega. Üldiselt tundus, et värvil miskit vahet polnud. Siia augul ei toimunud enam ka midagi ja kell neli panin asjad kokku.

Kokku 12 vimba, 2 ahvenat, 1 nurg. Kaks siia võttu ka veel lisaks. Oluliselt parema tundega päev kui paar eelnevat.

Pärnu jõel, 16. jaanuar 2026

Tegin täna täispika päeva, kella poole kümnest kella neljani välja. Ikka oma erinevaid siiatsoone läbi kammides.

Ilm oli pilves, puhus kerge tuul. Enamasti lõunast, vahel idast, sekka ka põhjakaarest. Tundus, et otsustamatus valitses tuulejumala peas. Külma oli viie kraadi ringis. Päikest täna ei näinud.

Püügimarsuut oli: parklaalune auk, oja suue, põõsa auk, poi juurest, viie lepa tsoon, teise kalda poi kandist ja uuesti algse poi juurest. Lood näitas vimbasid vaid leppade juures ja esimese poi tsoonis. Mujal pigem üksikud kalad aeg-ajalt alt läbi ujusid. Täna vist ka esimest siiga loodi peal nägi, 100% kindel muidugi olla ei saa. Poi tsoonist.

Et saaks erinevaid värve katsetada, seadsin kodus püügikorda kolm erinevat balalaikat. Kuldse, hõbedase ja punase kirbuga varustatud. Alustasin hõbedasega, mille olin sidunud imekerge balalaika tamiili otsa. Juba esimese augu järel kahetsesin tehtut - tamiili sisse kerida selle ridvaga ei saanud, külma pärast nii kinni kiilus, et... teise augu järel vihastasin ja saatsin ridva kasti põhja. Rohkem seda küll kalale kaasa ei võta.

Esimese kala, ahvena, sain põõsa august, kuldse kirbuga. Sama värviga teine ahven poi juurest. Seejärel saatsin püügile punase kirbu ja sain ühe nuru ning augu alla välja jõudnud vimma. Suutsin kirbu kenasti jää ääre taha kinni tõmmata, kala pääses plehku.

Kuna erilist aktiivsust polnud kummagi värviga, vahetasin punase hõbedase vastu välja. Õhtuni püüdsin sellega. Leppade tsoonist kolm nurgu. Poi juurde tagasi jõudes kella kolme paiku kaks vimba. Ja oligi kõik. Kala oli all, aga no ei võta. Ükskõik kuidas ka ei mängiks. Huvitaval kombel need vähesed ahvena ja vimma võtud olid üsna järsu löögiga - nagu oleks kaladel ühel hetkel kops lõplikult üla maksa läinud ja viha kirbu peale välja valatud. Aga neid närviminejaid oli päeva peale ikka häbemataselt vähe.

Kokku kaks vimba, kaks ahvenat, neli nurgu. Nutune värk.

Pärnu jõel, 13. jaanuar 2026

Ka täna suundusin Pärnu poole. Seekord sai pärale jõutud kella poole kümne paiku. Väljas oli -9 kraadi. Päeva peale pidi selliseks ka jääma. 

Täna oli hommikupoolikul aga pisut kerget tuult ja kuna päikest ennelõunal ei pakutud, siis oli esimene osa päevast maru külm. Üle pika aja püüdsin kinnastes. Õnneks pealelõunal tuli päike välja ja olek muutus pisut paremaks.

Tegin tiiru - oja suue, põõsa alune, vasakpoolne poi, viie lepa alune, parempoolne kollane poi, põõsa augu juures keset jõge, parklaalune auk, uuesti oja suue, vastaskalda juures oleva silla alune lõik ja päeva lõpetuseks uuesti parkla alune auk. Kokku sai tehtud kümme tuhat sammu. Tänu liikumisele jäi läbikülmumine olemata :-)

Esimesest august, oja suudme juurest üks vimb; viie lepa juurest kaks ahvenat ja kaks nurgu; oja suudme juurest teisel korral nurg ja kiisk... ja ülejäänud aukudes ei puudutatud pakutavat kordagi. Võibolla oleks pidanud hõbedase kirbu välja vahetama, aga selle külmaga ei tahtnud jännata. Igaljuhul sai pakutud kõikvõimalikke mängitamise liike. Kalad tulid kõik seekord kiire siiamängu peale ja võtud vaid põhja kohalt. Karp tundus lihtsalt kinni olevat, sest vähemalt pooltes aukudest ujusid läbi "kolme-neljakorruselised kalaparved". Ujusid söödast lihtsalt mööda.

Täna kontrolliti sel aastal esimest korda kalastusluba. Viisakad mehed olid. Sain teada, et kümne päeva pärast saab vana luba läbi. Edu neile - kontrollige tihedamini! See oli ka masendavalt tühja ja letargilise püügipäeva meeleolukaim hetk.

Jää kasvab vaikselt, vast sent päevas. Täna oli usinalt ära jäätunud ka vesisemaid lõike. Päris kuiv igal pool veel pole, aga paari päeva pärast ilmselt juba on.

Pärnu jõel, 12. jaanuar 2026

Nädalavahetuse suur tuul sai otsa juba pühapäeval. Kuigi lubas ka siis puhuda, oli Vigalas vaikne mis vaikne. Kahjuks olin aga tollele päevale juba muud plaanid sättinud, nii sain ilusat ilma jää peal alles täna, esmaspäeval nautida.

Ilm oli tõesti kena. Kuus kraadi külma, päike säras taevas, tuul mis puhus põhjakaarest oli sisuliselt olematu. Nii oli see kell 11 jääle astudes ja kestis kuni õhtuni välja.

Tegin tavalise tiiru - vastaskalda sopi tsoon, põõsa auk, poi kant mõlemalt poolelt, reiu suue, viie lepa tsoon... ja siis tagasi sama rada pidi ning õhtu lõpetuseks oja alune tsoon.

Esimene auk näitas kenasti kala all ja kuna keegi korraks nagu puudutas ka, siis istusin selles paigas tulemuseta pea tund aega. Järgmised augud samuti ilusaid "madusid" ekraanile joonistasid, aga võtte... Vahetasin punase kirbu hõbedase vastu, seis sellest ei muutunud. Esimene kala tuli alles reiu suudmest, kui 300+ ahven allamängitava kirbu peatas. Ja kuigi all oli peale seda endiselt korralik liiklus, siis uut käivitumist ei toimunud.

Järgmine aktiivsus toimus kella ühe paiku, kui leppade tsooni olin jõudnud. Too auk päästis päeva. Tunni jooksul tilkus sealt 4 vimba ja 3 ahvenat välja. Võtud pea eranditult tempoka vimmamängu peale. Pärnu kohta üllatavalt kõrgelt võtmine - nii 20-80 cm põhjast. Aeglasemat muusikat üldse ei sallitud. Ühe võtu sain ka tirgutamise ja veel ühe agressiivse siia mängu peale.

Kella kahe paiku jahtus auk ära ja kulgesin oma jälgi pidi tagasi. Vanad augud ei pakkunud midagi. Õhtu lõpetuseks suundusin oja suudme tsooni. Tollest august lühikese ajaga kolm võttu ja kaks vimba jääle. Üks võtja ronis lausa nii kõrgele, et hetkel kui noogutit vajutati oli käsi täiesti välja sirutatud. No eks sa haagi sellises asendis. 

Ja jälle peale seda vaikus. Kala all näitas, uuesti käima ei mindud. Loojangu aeg samuti midagi head ei pakkunud ja nii tulin kolmveerand neljast maha. Ilmselt oleks saanud veel paarkümmend minutit püüda, aga tänaseks oli isu täis.

Siia võttu ei saanud. Tulemus kokku 6 vimba, 4 ahvenat.

Imeliselt ilus, päikeseline püügipäev. Jääd oli 6-7 puuripöörde jagu. Mõnes kohas oli lumekihi all vesi, aga enamasti oli hea kerge tatsata. Lund oli jääpeal ikka üsna vähe, nii 5 cm ringis. Voolu täna üldse polnud.

Kasaril, 10. jaanuar 2026

Külma oli küll vaid kuus kraadi, aga selle eest tugev kirde tuul, mis muutis ilma maru käredaks.  Puhus 15 m/s. Juba puid tuppa vedades tundus, et ega jää peal mugav olema ei saa. Sellegi poolest otsustasin Kasaril ära käia. Seal vanamõisa sirge peal oleks pidanud teoreetiliselt enamus tuuleiilidest kaldametsa kinni jääma; kuna aga seda salu kõvasti hõrendati, siis oli kaitset tuule eest nadilt.

Kohale jõudsin veerand kaheteistkümne paiku ja lähenesin jõele jälle valelt poolt kaldast. Autojälgi ees polnud ja ka jääl polnud keegi vahepeal käinud. Jää oli kolme päevaga umbes 3 cm paksenenud ja lume all olnud vee enamasti ära külmetanud. Hulga mõnusam oli tatsata.

Alustasin madala servast, kus loodipilt oli esimeses kahes augus täiesti tühi. Alles kolmandas tulid esimesed "maod" ekraanile. Kammisin kokku umbes viis auku läbi ja sain vaid nuru ning särje. Vimmast ei kippu ega kõppu.

Teiseks püügikohaks valisin salualuse tsooni. Seal oli ekraanipilt tunduvalt lubavam, aga peagi selgus, et tegemist oli nuruparvega. Nood ja ka kiisad olidki täna ainukesena natukenegi aktiivsemad liigutajad, teised liigid olid kuidagi väga unised.

Unna sain ka sisse. Lipu ka lehvima ja kenasti ketta tamiilist tühjaks jooksma. Kuna pole enam aastaid suitsumees, siis ununes tõdemus, et võtu järel pane sigaret ette ja selle ära tõmbamise järel haagi... kiirustasin liialt, haakimise järel oli korraks raskus otsas ja siis kukkus ära. Teist korda lipp ennast püsti sirutada enam ei viitsinud.

Mõllitamine oli sellise ilmaga ikka väga ebamugav. Kuna mulle meeldib paljakäsi püüda, siis näpud pidevalt külmetasid. Mängisin enamasti kordamööda erineva käega, samal ajal teist kätt taskus soojendades. Nii hull veel polnud, et kindaid püügi ajal kasutama hakata. Puurides ja asukohta vahetades küll.

Kella kolmest tulin maha. Kokku 9 nurgu, särg, ahven ja kolm kiiska. Võtvat vimba üles ei leidnud.

PS! Tee oli vahepeal korralikult lund täis tuisanud, aga Mazda ronis sellest kenasti läbi.