Luurel läänes, 30. aprill 2026

No täna oli ütlemata äge päev! Üle pika-pika aja oli tõeliselt põnev, uudne ja pingutama ajav püük. Aga kõigest sellest ikka järjekorras.

Paari nädala eest, kui Timoga Kalaradari podcasti tegime (https://open.spotify.com/episode/1hmL7eitAKC77raqXfZzz0?si=QdKMoBq1RdaM0rOD1KgVMw), tekkis sees tunne, et peab seda asja ikka uuesti proovima minema. Enam ei mäleta millal viimati sai käidud, aga mälus olid vaid ebaõnnestunud käigud ja seetõttu olin sellele teemale sisuliselt ka käega löönud... ja siis köeti mind järsku üles!

Vahtisin nädalakese tuult ja otsisin selle sobivust enda ajagraafikuga. Tundus, et neljapäev võiks nagu olla õige aeg minekuks. Tugev loodetuul oli selleks ajaks poolteist päeva rahuneda saanud, vesi võinuks nagu juba klaar olla. Kirjutasin Timole, et plaanin neljapäev uurima minna. Selle peale sain vastuse, et davai, tule teeme läänes koos ühe luureka. No mis mul saab luuramise vastu olla. Võiks ju öelda, et ma olen luuramises tegelt päris kõva käpp, kui välja arvata see, et enamasti ei näe mina luuratavat (merikat) ja ilmselt näeb luuratav mind kogu aeg. Aga muudes aspektides olen ma ikka väga hea luuraja :-)

Igaljuhul sai kokku lepitud kohtumispaik läänes kell 9.00 hommikul. Paik oli minu jaoks täiesti tundmatu, polnud seal kordagi käinud. Minuti pealt õigeks ajaks paigale vurades ootas Timo juba ees. Väitis küll, et vaid viis minutit, aga nägu peegeldas pigem seda, et vees olevad merikad olid üle loetud ja kohad kaardistatud. No vähemalt nii ma kahtlustasin.

Asjad kokku marssisime vee äärde. Puhus kergem läänetuul, veel oli katus peal. Ilm oli mõnusalt sombune nagu kalapüügi ilm olema peab.

Kalda peal tegime peatuse ja vaatasime kaarti, millelt Timo mulle sügavuse profiili lahti seletas. Kari siin, sügavam ala seal. Tuul puhub toidu sinna kivide peale, sealt püüame. Mis seal keerulist, pildi peal tundus asi lihtsamast lihtsam. Järgmisena sammusime juba vette ja üldsegi mitte nii nagu mina seda tavaliselt teen - katsun ühe jalaga sügavust, liigutan teise jala ette ja aegluubis liikudes kõõlun tasakaalu punktide vahel edasi. Selgel, konkreetsel ja rahulikul sammul jätsime madala ala selja taha ja jõudsime kivivare veerele, mille taga tumedam vesi paistis.

Minu plaan päevaks oli lihtne, kala pole oluline, tähtis on aru saada, mida on mõistlik teha ja mida mitte. Sel otstarbel palusin Timol ees liikuda ja kavatsesin teda töövarjuna vaikselt jälitada. Luuraja mentaliteet juunou. Nii läksimegi liikvele.

Alguses mõned visked ühe koha pealt ja siis hakkas paarimees liikuma. Vise, paar sammu edasi, samal ajal lanti kerides. Siis järgmine vise... Seda kõike olukorras kus tagumik oli vette kastetud. Kui algselt tundus, et ega ta eriti ei liigu, siis korraks pilgu eemale ekslemise järel sain aru, et oot-oot, kuhu nüüd. Üritasin siis järgi võtta. Kivid libedad, sügavus selline, et vasema käega tegin automaatselt konnaujumise liigutusi. Samal ajal kerimine... no kuulge, see ei ole ju võimalik.

Nii see vahe meie vahel vaikselt kasvas. Samm sammult. Timo oli juba umbes 100 meetri kaugusel ja meie vahele tekkis juba selline lõik, et isegi kui ta kalale peale oli astunud, siis selleks ajaks kui minu lant sinna potsatas, oli see olukord tallatul ammu meelest läinud. Ilmselt sellest tingitult sain korraga togimise. Haakimise asemel ehmatasin rulli vända käest ja lant tegi pausi. Kalale see ei sobinud kohe üldse ja koheselt lennati otsa. Ritv pendeldas edasi tagasi, kärri ei tulnud, kala pinda ka mitte. Vehkles ühe koha peal mõned sekundid ja tagastas mulle mu kalli landi. Suurust ei tea. Suur ei olnud. Väike ka mitte. Aga kindlalt emane ja rasvauimeta :-)

Ega ma selle kohta midagi muud mõistnud teha, et peksin järgmise veerand tunni jooksul selles kohas lihtsalt vee keema. Sooja vett merikas ei salli ja rohkem võtte keevast vees ei tulnud.

Timo oli samal ajal tööd tehes edasi marssinud ja otsustasin talle järgi võtta. Tuul puhus selles kohas laine kenasti rullima ja kuigi ma üliosavalt kahest esimesest vahukogumist kindlalt läbi pressisin, siis kolmas, see reeturlik, niitis mul jalad alt. Hetkega oli siruli, vasak käsi põhjas, pea ainukesena veest väljas. Sama kiiresti kui sisse, sain ma sealt ka välja. Ja tohhoo imet, vaid vasak käsi oli küünarnukini seestpoolt vett saanud. Ja natukene tagumik ka (no ausõna oli see vesi :-)

See ümbersadamine ajas mind justkui üles. Kui enne tulin üliettevaatlikult, siis nüüd polnud mul enam palju kaotada - no kui kukungi veel, siis natsa märg ja vilu saab lihtsalt natsa rohkem märg ja vilu. Vaikselt võtsin Timole järgi ja harjutasin isegi liikumise pealt loopimist. Oli võõras asi, aga vaikselt hakkas nagu midagi looma.

Mingi hetk läksime maale ja Timo rääkis, et tal ka üks otsas oli käinud. See lisas usku ja nii suundusime järgmisele kahlamisele. Algus oli ilus, suhteliselt sile põhi, üksikud kivid, vesi ka allapool tagumikku. Siis tuli lust ja lillepidu - põhi nii sile kui asfalt... ja siis... vaatasin juba eemalt (Timo oli suutnud jälle kiiremini liikuda), et eeskäija kõnnib rinnuli vees. No mida! Tõsiselt või! See oli minu jaoks juba liig. Isegi eemalt vaadates oli hirmus - mees oli rannast nii kaugel, sügavas vees. Kui ma sinna peaks, minema, kuidas sealt siis tagasi saab?

Jänes juba püksis surusin jalad vaikselt vastu maad ja lohistasin ennast kui sunnitööl edasi. Ühel hetkel sain aru, et tegelikult nii sügav kogu aeg ei ole ja need augukesed on üsna lühikesed. Nii tatsasin vaikselt järgi, tõsi küll natukene maa poole vaistlikult hoides. Selle lõigu lõpus sai Timo mõõdukala ja kohe seejärel ühe võtu. Mind õnnistati ühe "triblamisega" mille ma tavalises veekogus oleks ahvena võtuks ristinud. Oli see siis kivi või kala, seda ei tea. Uuesti ennast ei näidatud ka.

Seejärel suundusime kand ja varvas kolmandasse lõiku. Kui hommikupoolik oli olnud pilves, siis nüüd hakkas aina enam päike välja piiluma ja minusugune kanapime sai põhjast oluliselt paremat ülevaadet kui varem.

Kolmandasse kohta jõudes oli vist teine vise kui Timol keegi võttis. Kohe järgmisel viskel sain mõnusalt tugeva võtu vaid kümne meetri kaugusel meist. Kivivare tagant. Parv? Peksime mis me peksime, aga tundub et see osutus kahe kala parveks... Tatsasime edasi. Ikka piki kivivaret, tagumikuni vees. Samm ja kaks, vise, kerimine, samm ja kaks vise. Rühmalaulu oleks võinud sellest teha. Ja korraga Timol kala taga. Oli teine mitu korda toginud ja sisuliselt jalge eest ära võtnud. Tükk aega tegi mürglit enne kui kahva sai. Suurem kui eelmine (57cm). 

Käisime selle augu ka lõpuni aga lisa ei tulnud. Mul oli veel ärasõiduni pool tunnikest ja nii läksime "kahe võtu" kohta uuesti tagasi. Uuesti käivitumist aga ei tulnud. Pool neli lõpetasime püügi ja marssisime autodeni.

Kala küll ei saanud, aga kuidagi hea tunne oli. Võtte oli, mingi arusaamine toimetamiste loogilisuse kohta tahtis vägisi kahe kõrva vahele trügida. Igal juhul tekkis tunne, et vaevalt see mu viimaseks käiguks jääb. Sügisel kindlasti uuesti!

Kokkuvõtvalt mõeldes sellele, mis Timoga püüdes teisiti oli, kui tavaliselt:

1) püügivahendi kergus on ikka ülioluline. Kui eelmistel käikudel olen juba paari tunni järel väsimust tundnud, siis nüüd kasutatud volzanka 2.7 meetrine (test 15-45), tundus käes nii kerge. Jaksasin oluliselt kauem tööd teha. Püüdsime ju lausa 6 tundi!

2) kahlamine. Minu jaoks tähendas enne see sõna seda, et astud kusagilt vette, jõuad mingi sügavuseni, loobid, tuled kaldale tagasi. Ja siis järgmine koht. Timo jaoks tähendas see sadade meetrite kaupa ühtlast liikumist piki kallast, vööni vees olles. Ilmselgelt kammis ta oluliselt suurema ala läbi, kui mina seda tavaliselt kunagi oleks teinud. Eriti veel kui arvestada seda, kui kaua ma tavaliselt ühe koha peal passin, kui korraks kalast mingigi elumärk on olnud.

3) kerimise ajal liikumine. Jube harjumatu asi, mis lõpus tundus juba üsna loogiline. Andis ilmselgelt võimekuse kiiremini alasid läbi katsuda.

4) töö tegemise maht. Mul olid võikud ja jook kotis. Nendega tegelemiseks polnud lihtsalt aega. Töömaht oli paar korda suurem, kui ma tavaliselt viitsiksin! Tundub, et merikas armastab töökaid.

5) loogilised kohad. Tuul toob merelt lainega toitu, see jääb kivivare juurde pidama, kala koguneb sinna taha olevasse auku. Elementaarne ju ütleks Holmes. Tavaliselt kipub mul selle loogika jälgimine meelest minema, seekord tehti see ikka puust ja punaseks ette.

Äge oli! Näha et kala on olemas, ole vaid mees ja leia ta üles - see lisas ikka kõvasti usku. Aitäh Timo!