Meie mökki vabanes pühapäeva lõunast ja nii sai sedapuhku plaaniks võetud plaan reisida kohale kahe päevaga, mõttega et pühapäeva pealelõunal enne keeluaega saaks veel landid vette panna. Reede õhtul laeva ööbima, laupäeva hommikul laevast maha ja teele. Ööbimine Oulus. Õhtul sai linnale tiir peale jalutatud, Jüri oli meile lubanud palju värve turuplatsi lähedal, neid seal teps mitte ei olnud... Väga head muljet see linn just ei jätnud...
Hommikul veel kolmsada kilti autoga ja kell kaks päeval olime kohal. Kõigepealt kohalikud uudised - lõhe olla suu lahti teinud esmaspäeval, kohe peale suurte kuumade ilmade lõppemist, Ismo võttis välja neli kala, teine naaberseltskond lausa kuus.; vesi olla vahepael pea kuuskümmend senti kerkinud ja kõvasti soga alla tassinud, nüüd uuesti langema hakanud. Pikalt polnud aega lobiseda, juba kiskus jõe poole:-)
Ridvad Unto garaazist kaasa. Lantidele uued sõlmed, isegi värve vahetama ei hakanud, jätsin need mis olid - lillakas hejo, punane poppeli, punane edi ja oranzikas wäylä. Töö kiire ja korralik ning kell kolm tatsasin mäest alla vee äärde. Jõgi tõesti kõrge, oma paarkümmend senti kõrgem, kui juulis. Vesi üsna tumedat värvi. Saunaalused poisi mängukivid kõik vee all ja vool silmaga nähtavalt kiire. Egas midagi, aega niigi vähe sest õhtul kell seitse juba keeluaeg peale sadamas, lükkasin paadinina lahti esimesele laskumisele.
Valisin soome ranna ääre. Suure veega kala vast rohkem kalda äärde hoiab. Sain kenasti enne suurde voolu sattumist landid sisse ja hetk hiljem oli juba mingi jama ühega neist. Sooh, wäylä ja poppeli olid teineteisest üle sõitnud. Nüüd prahvatas meelde, et äärmised ridvad (ja veelgi tähtsam, nende otsas olevad landid) olid vahetusse läinud. Pusa mis üksteisest üle sõitmisega oli tekkinud ei kannatanud harutamist ja nii tõmbasin paadi kaldasse.
Uued sõlmed ja uus katse. Seekord kõik toimis ja kulgesin pikki kallast allavoolu. Kuna tuul oli ka veel põhjapoolt, siis oli kulgemine hoolimata korralikust aerutamisest üsna kiire. Möödusin harjusepüügi paikadest, putukas ligunes igavledes ilma kellegi tähelepanu saavutamata edasi... peagi esimese kose lähedale jõudsin. Landid vast kümme meetrit kividest ülesvoolu, kui edi lanti keegi himustas. Kärri ei tulnud ja kolmesajane harjus sai priiküüdi paadini. Vähemalt mingigi äratus, sest kuni sinnamaani polnud ühtegi kala näha olnud.
Esimene kosk möödas kontrollisin landid üle, enamus rohuvabad, vaid üks oli põhjasammalt miski kivi pealt kaasa rabanud. Uuesti landid sisse ja edasi. Pumbaaugu juures viskas peale järjekordset rohukontrolli edi lant väikese vimka, kui tamiil konksu taha kinni jäi ja lant korralikku pöördesse sattus... Siin vool vaiksem, ei hakanud randuma ja parandasin olukorra paadis. Kümme meetrit tamiili maha, uus sõlm ja tagasi vette.
Olin teisest kosest ranna poolelt mööda sättinud, kui esimest lõhe hüppamas nägin. Nii sada meetrit allpool, enne kolmandat koske. Üsna kalda lähedal. Kammisin selle paiga siis korralikult läbi ja ühel hetkel käis pauk läbi poppeli ridva ja hetk hiljem lõtvus. Kurat otsa ei jäänud... Kolmandast kosest möödusin samuti kalda poolelt. Pisuke närvikõdi, kui kiires voolus veealustest kividest üle vajusin. Õnneks vesi piisavalt kõrge, et paadi põhi neist üle vajus. Rohkem siia ikkagi ei kavatse enam tulla, natuke... liigselt kõhedust tekitav koht...
Igaljuhul olin ma nüüd lõpuks viimasest kosest möödas ja sättisin paadi kose taga olevasse vaiksemasse vette. Kontrollisin uuesti landid üle ja kammisin kosetaguse vee läbi. Kaotasin oma putukarakenduse, kuna see jäi lantide kontrollimise ajal seisvas vees põhjakivi taha kinni ning tahtmata lante sisse võtta rebisin tamiili lihtsalt katki. Oligi jama putukas.
Vaikne koht ei pakkunud midagi huvitavat. Ja peagi jälle kiiremas voolus tagasi olin. Tuul siin lõigus eriti vastikult puhus, mõtlesin juba teisele tiirule minemise peale, kui silmanurgast poppeli ritv paindesse põrutas ja kakskümmend meetrit allpool lõhe kaks hüpet koos minu landiga järjest pani. Käed reageerisid kiiremini kui mõistus ja tõmbasin kiire hoo paadile sisse. Kala jäi kenasti taha ja lasi nüüd mõnuga kärri. Hoog sees üritasin esmalt teisi lante sisse saada, aga peagi lõhe jooksmise lõpetas ja olin sunnitud ridva kätte haarama. Tõmbasin jõhvi uuesti pingule ja otsustasin kalda kasuks. See ju vaevalt kümne meetri kaugusel. Ritv jalge vahele, ja hooga aerutades kaldasse kinni. Kargasin üle paadi ääre poolemeetrisse vette ja vedasin paadinina kindlale maale. Niih, nüüd aeg kalaga tegeleda.
Lõhe ujus üsna rahulikult viieteist meetri kaugusel ja laskis ennast kiirelt lähemale tirida. Aga mitte kauaks. Jõudes umbes viie meetri kaugusele järgnes sööst vanale kaugusele tagasi. Mängisime seda jojod korda viis-kuus, sekka ka mõned hüpped ja rullumised. Seejärel hakkas poiss (hiljem selgus, et ikka tüdruk:-) väsima. Ja peagi kala üsna jalge lähedal keerles. Teisel katsel kahvasin ära. Käes. Kell oli viis ja kuulutasin püügipäeva lõppenuks.
Lõhel pikkust 81 cm ja kaalu 4,85 kilo. Koopia juuli kuisest kalast:-)
Üsna hõbedane, ilus suureteraline mari kõhus.
Õhtu juba kalatähistamise ja sauna seltsis möödus.
Landivalikus üks muudatus, oranzikas wäylä, mis kui pinnuks silmas juba pikemat aega, et solguta ja solguta midagi temaga huvitavat ei juhtu...kolis karpi ja tegi vees ruumi lillaka poppeli vastu. Nüüd siis kolm tumedamat lanti ja üks heledam. Vihmase õhtu jaoks peaks sobiv toonivalik olema.
Järgmine tunnike kuulus vandudes, kirutud sai kõikvõimalike asju, eeskätt aga enda aeglust. Jäin ikka selgelt hiljaks...Väikest lohutust pakkus see, et veerandtunnise sõudmise järel püügiõhtu lõppenuks kuulutada oleks ka natuke varavõitu...
