Tali tuli, 01. märts 2020

Kuidas see anekdoot oligi... hüppavad Arno, Kiir ja Toots langevarjudega lennukist alla. Esimesena maandub Kiir, mõni aeg hiljem Toots. Ootavad siis oma kolmandat kaaslast, kes ei tule ega tule. Kiir hakkab juba vaikselt muretsema, kuid Toots lausub muretult: "EGA TALI TAEVA JÄÄ". Näe ei jäänud ka sel aastal, sest nädala sees viskas maal sellised hanged maha, nagu oleks vanad head külmad talved tagasi. Saunast sai isegi lumehange hüpata ja lumeingleid teha.

...

Neli külmemat ööd ja poolkülma päeva tekitasid optimistliku arvamuse, et äkki kaanetab Velise ka veel kinni. Seda enam, et kolmapäeva ööst saadik näitas ilmateenistuse info, et veetemperatuur jões langes nulli. Tõsi veetase oli pisut kõrge kiireks jää tekkeks, aga pühapäeval otsustasin olukorda siiski uurima minna.

Otsisin oma jäävarustuse välja, ronisin ujuvasse kombesse ja haarasin tuura saunast kaasa. Igaks juhuks tõstsin tonkaridvad ka veel autosse... Kella kümne paiku keerasin autonina hoovist välja ja suundusin Enge risti. Jälgi ees ei olnud, nii sain ise põlluäärde esimesena kaks vagu sisse sõita. Mäest alla ei hakanud minemagi - jõgi keskelt lahti, vaid Enge nurk tundus kinni olevat. Ohkasin raskelt ja suundusin paariks tunniks Rumba alla. Kui juba kalale sai mindud, oleks ju narr kohe koju tagasi minna.

Esimene peatuspaik näitas seda, et jõekaare ülemine osa oli kalda äärest nii viie meetri ulatuses jääs. Silma järgi tundus, et eemal kaare teises osas on paremad tingimused ja nii suundusin lõpuks sinna. Kolm tonkat sisse, mullausside ja kirbu otsas olevate kärbsevastsetega varustatud. Peibutussööda olin muidugi maha unustanud - tulin ju ikkagi jääpüügile.

Kui saabumise ajal oli pilvisest taevast vahelduva eduga midagi alla tilkunud, siis peale tonkade sisselennutamist kukkus korralikult kallama. Tund aega istusin kapuutsi all varjus, enne kui lõpuks pilv üle läks ja päevavalgust juurde tuli.

Kella kaheteistkümne paiku sain isegi mingi võtu, keegi kolm korda kiirelt nökerdas, et seejärel söömisest loobuda... ja kaks tundi peale püügi algust olin tüdinenud ning astusin minema. Kalata.

...

Kahjuks jäigi sel hooajal jääpüük vahele. Kurb. Nüüd lubab juba korralikumalt soojemaks minna, äkki hakkab siis vee all ka pisut liikumist juurde tulema. Kogu see talve "maha magamine" on püüginälja üsna suureks ajanud, aga niisama tühjalt ilma võttudeta ei viitsi ka jõe ääres passida.

Vigala peal, 01. veebruar 2020

Tegelikult peaks pealkiri olema jorr-jorr-jorr, sest kuidas muidu suhtuda asjaolusse, et november ikka veel kestab. Juba neljas kuu läks käima. Masendavad ilmad, pidevalt kõrgem jõevesi ja talve ehk siis jää puudumine jätkub. Vastik, kaua võib. Kalale kuidagi ei kisu selliste ilmadega.

Eelmine nädal näitas korraks päikest ja kohe olin hakkamist täis ning otsustasin poolteist kilomeetrit vantsimist ette võtta, et korraks jõgede risti käsikaga proovida. Karistus oli kärme tulema. Kuna vesi oli liialt kõrge, +130 Vigala peal, siis oli kallas üle ujutatud ja 8 meetrise kaikaga vehkides sain umbes kümnenda viskega pea kohal oleva lepavõsa kätte. Rakendus jäi muidugi sinna ja nagu sellest vähe oleks, õnnestus uue rakenduse sidumisel mingisugusel hetkel ridva ülemisel pitsil jalge alla sattuda. Tagajärjeks oli et ühest ridvast sai kaks. Peenemast osast eraldus kolmkümmend sentimeetrit.

Ajasin selle eraldunud jupi siis tagurpidi selle ridvast sisse. Lõpptulemuseks kokkuvõtvalt, et nüüd on ritv 7.80 pikk ja ülemine jupp törts jäigem, kui peaks. Peab endale kevadeks vist ikkagi uue Stella muretsema, sest arvestades minu lõhkumise tempo kiirust on mul kevadeks vaevu mõni meeter kaigast järel :-)

Püügist pole suurt midagi rääkida. Madala peal, jõgede ristis, kala polnud. Mis on ka igate pidi loogiline, talv ju ikkagi. Tunnikene sügavamas käärus näitas, et särg oli võtu peal väljas, vimmast aga märke polnud.

...

See laupäev tegin veel kahetunnise tiiru jõe äärde. Esmalt tonkadega Rumba alla. Vesi oli langenud +122 peale. Mingisugused tarkpead olid jõe äärde grilli sättinud ja selle sinna jätnud. Suhtumine ikka nii, et jõe äärde võib kõiksugu jama jätta...Tunnikese passisin koos kahe venelasega, kes kääru teise otsa olid vallutanud. Selle aja jooksul polnud kellelgi mingitki võttu. Kauemaks mul kannatust ei jagunud...

Koduteel põikasin käsikaga korraks veel sügava kääru peale ja kiusasin ette vihmasaju algust särgesid. Vimmast endiselt ei kippu ega kõppu. Kuna vihma kallas kõvasti, siis ilmselt järjekordne veetõus kohe tekkimas on. Kestab see sügis, muudkui kestab.

Kõige naljakam on muidugi see, et nüüd kus mul vaim juba on leppinud, et talve ei tulegi ja vaikselt kevadevarustuse peale mõtlen, siis venelased ennustavad veebruari keskpaigast alates paari nädalat külma. Ehk siis äkki kuu aega talve tuleb? Justkui narritamiseks.