Lappis, 27. juuni 2020

Reede päeval rabasin, mis jaksasin. Hommikul vara üles, pikad tretid nii hommikul, kui ka päeval. Tuule suuna keeras põhja ja see tegi elu raskemaks.

Põhitrasside kõrval sõitsin läbi veel paar uut kohta ja tegin endale elu huvitamaks kärestike vahel seigeldes. Iga katsega üritasin lante aina kividele lähemalt läbi ujutada... kinni ei õnnestundki niimoodi neid sõidutada.  Vähemalt pisut närvikõdi...

Küll aga sain lambist kohapeal, kahe kärestiku vahel, parempoolse landi kivi taha kinni. Päästeoperatsiooniks pidin mootori appi kutsuma.

...

Vahepalaks peremehe jutustus ja manitsussõnad ohutusele mõeldes...

Paari päeva eest toimus Tupo jõe suudmes paadi päästeoperatsioon. Nimelt oli umbes 10 km ülesvoolu kahel mehel paat ümber läinud. Olid nood kogemata korraga ühte pardasse nõjatunud, mingilt kivilt samal ajal põksu saanud ja nii see paat 180 kraadi tegigi. Mehed pääsesid ise kiirelt kaldale, kuna suhtelist ranna lähedal see õnnetus juhtus ja kutsusid sõbrad appi. Nii leiti hulpiv paat peagi üles ja tõmmati kalda äärde.

Paadi ümber keeramisel selgus, et kogu meeste püügivarustus oli paadi all "lõksus" olnud ja seetõttu ka alles jäänud. Tõsi mootor kadus põhja ilmselt kohe peale õnnetust.

...

Reede õhtul käisin veel ühe korra peal ja sain Iivika kivi juures "haugi tünga". Parempoolne ritv tegi põksu, siis vajus paindesse ja ... lõtvus. Mõni hetk hiljem aga vajus uuesti paindesse ja tamiil jooksis teiste tamiilide alt läbi. Haug oli paigale jäänud, lant suus ja paat vajus tast lihtsalt mööda. Õnneks hambad tamiilini ei ulatunud ja sain oma landi kenasti tagasi. Kalaga koos muidugi.

...

Laupäeval hommikul lihtsalt ei jaksanud enam tõusta ja nii sättisin esimesele tiirule alles kella 11 paiku. Ometi võtsin päevast maksimumi hoolimata väga vastikust põhja tuulest. Sõitsin sisuliselt endast välja ka selle, mida sinna enam jäänud polnud. Pole ikka tükk aega nii ropult vaeva näinud... Jack Londoni "Smoke Bellew" kannatused karmis Alaska talves ronisid vaikselt silme ette... Tagumik pehmelt öeldes ei kannatanud õhtul enam istuda. Tolku oli sellest kõigest küll üsna vähe, kui üks harjus õhtusel viimasel laskumisel välja arvata.

Naabrid korjasid õhtul veel ühe kala välja, et ikka soola korralikult mu haava peale raputada. Väikseks lohutuseks tassisid oma kalamarja meile. Soomlased on ikka toredad küll - punane mari visatakse muidu tavaliselt põõsa alla... Kui muidu saab kümnesest lõhest nii 2.5 liitrit marja, siis hetkel vaid poole liitri kanti. Marja suurus lihtsalt veel nii väikene... Igal juhul saime ikkagi kalamarja ja äkist viina kõrvale võtta hoolimata sellest, et lõhet endal saada ei õnnestunudki.

Viimased kaks päeva sõudsin nelja ridvaga. Tuule tõttu enam kuute panna ei õnnestunud. Üsna palju mugavam on niimoodi. Sodi kergem ära võtta, pidevat võimlemist vähem. Äkki peabki järgmine kord tagasi kolima nelja ridva peale.
NB! Lapsed käisid Naamijõel püüdmas. Poiss sai poolekilose ahvena ja samasuure säina. Nii et tegi mulle ahvena püügis nagu niuhti ära.

...

Kokkuvõtvalt üks pettumust valmistavamaid reise Lappi. Olen küll enne ka korduvalt lõheta jäänud, aga saada 41 tunni peale vaid üks võtt... Oleks siis harjuski olnud tavapäraselt aktiivne, aga kus sa sellega. Põhjuseks ilmselt kõrge vesi, mis küll nädala jooksul peaaegu 30 cm, aga sellest hoolimata on tavapärased maamärgid nagu Rootsi saar ja Lasse kivi endiselt vee all.

Hiljem kui lõunapoole sõites üsna kuivasid Simo ja Ii jõgesid vaatasime, kus kohati vaid kivi kivi otsas kinni ja vett justkui polekski, siis tundub, et Norra mägedes on seda lund ikka õite palju talvel tulnud, mis järjepidevalt Tornio järve ja jõge toidab. Veetase kukub ikka väga vaevaliselt hoolimata korralikust kuumaperioodist.

Miks seekord lõhega nii läks nagu läks...põhjust nagu ei teagi. Tundub et kõrge veega püügist ei jaga endiselt ööd ega mütsi. On selliseid teisigi - see mees kes rannas elas on nüüdseks ka juba kolm nädalat tühja sõudnud. Küll on ikka kannatust...

...

Järgmine aasta programmi sai vaid augusti reis planeeritud. Pikaks ajaks on ilmselt jaanipäeva ja kesksuve pikkadest pikkadest sõudmistest villand...

Lappis, 5-6 päev, 25.-26. juuni 2020

Targutus nr. 1

Sõidad täie gaasiga vastuvoolu ja ühel hetkel kihutab putukaparv täiega vastu vahtimist. Nagu liivatorm. Nina ja suu on värsket liha täis. Osad maanduvad su peale ja otsivad meeleheitlikult mütsi all vajupaika. Osa potsatab paati, kus läheb peagi meeltuks "putukategemiseks" lahti. Kõik millele kannatab toetada, kasutatakse ära justkui seksodroomina.

Sama kordub tuulega sõudes. Ühel hetkel lendab vastu selga järgmine armaada ja terve ümbrus muutub korraga halliks, tumedaks. Neid on ikka metsikult palju. Ja kui üritan neid mütsiga lööma minna, siis saavad tigedaks ka veel. Parem on neil lasta rahus olla, mingi hetk nad ikkagi lahkuvad.

Eelmistel aastatel pole kordagi sellist asja näinud, sellises mahus. Putukalisi on ikka, aga mitte nii palju. Või pole siis õigel ajal siin sattunud olema. Mis nende nimi on - pole õrna aimugi. Mingid väikesetiivalise kihulased või midagi sellist...

Targutus nr. 2

Eile hommikul kella kuue paiku alla vantsides nägin naabrimeest koos kalaga üles mökki minemas. Nii seitsme-kaheksa kilone lõhe, silmaga kaaludes. Täna hommikul, kella neljast peale minnes, tuleb teine naabrimees paadiga maha ja tassib nii 5-6 kilose tuppa. Nagu de ja vue. Ja päeval oli ka korduspilt. Mitte üks lõhe võtt. Minul.

Lisaks mingi hetk allpool sõudes korraga ülevalt paat selga kandus. Mees seal sees lõhega võitlust pidas. Kulus oma pool kilomeetrit enne kui kongitsaga kala haaratud sai. Ilus lõhe oli. Üle kümne kilo kindlasti.

Nii, et kui hommikul kalale minnes keegi saagiga vastu jalutab, on mõistlikum ots ringi keerata. Niikuinii ei saa ise midagi.

Targutus nr. 3

Mõtlesin selle Juho ja 110 sõudmistunni peale, mis tal nulliga olid lõppenud. Siis tundus see ulme number. Kuidas nii saab? Et kohe nagu üldse ei võta?  No mingi tõenäosusega peaks ju kala kogematagi otsa jääma... Täna sai mul siis peale hommikust tiiru 29 tühja sõidutundi kirja. Üle veerandi seega juba "mindud". Tundub, et olen üsna sama "raja" valinud.

Eile oli sõudmine juba korralikuks füüsiliseks tööks muutunud. Tuul keerutas ja keerutas. Mingi aeg otsa vastikult põhja keeras ja kogu püügi meeletult raskeks tegi. Täna ja homme samasugust kraami lubab.... Lihased valutavad, käed liiguvad automaatselt, igasugune arusaam sellest, kus kurat see võttev kala siis võiks olla, on täiesti ära kadunud.

Kõikvõimalikud tuttavad kivid on korduvalt läbi kammitud. Landikarbis olevatele lantidele tiir peale  tehtud. Kogu see nullitamine käib pehmelt öeldes ajudele. Selline tühi tunne...


Targutus nr. 4

Ahvena pesakond Tupo jõe suudmes hakkab vist otsa saama. Eile sealt veel viis kala sai ära nopitud, täna vaid kaks tükki aktiveerusid. Suurem haug on ka kuhugi vehkat teinud või magab õndsalt suveund. Punnhauge ikka tuleb, kui aegajalt lõhepüügist tüdinenult mõnda soppi pöörlevat loopima lähen. Neid aga enam koju tuua ei lubata. Pirtsakaks on tellijad muutunud:-)

Eile puna-rohelise edi peale ühe harjuse või haugi korraks otsa sain. Võttis ilma kärrita alumise kärestiku järel ja mõne sekundi pärast otsast ära kukkus.

Targutus nr. 5

Selle nädala naelaks oli eilne ... politseipaat jõel. Vaatasin eemalt, et mis suur tanker see väikeste paatide vahel tiirutab. Sõitis väikese kaarega mu kõrvale, nii kümne meetri kaugusele ja üliviisakalt kaks küsimust esitasid: kas vest on? kas hauskar on? Vest oli paadininas ja seda nad ka nägid. Hauskari kohapealt piisas vastusest "jah on".

Ma ei tea, kas nad tahtsid veel midagi küsida, aga otsustasin vahelduseks oma küsimuse ka vahele torgata. "Kas pilti ka teha võib?". Mehed võtsid poosi sisse, üks viskas isegi kulpi. Peale seda sõbralikku sotsialiseerumist paat lahkus. Viisakalt ohutut püüki soovides.

Kogu see action oli kusjuures sellises kohas, kus ma paadiga mõne meetri kauguselt viimasest kärestikust möödusin, suure voolu sees. Huvitav, kas mõnes vaiksemas kohas oleks ka päris pardasse tuldud? Ja kuidas nad üldse joovet või lube kontrollivad? Selleks peaks vist kõigepealt randuma, aga kuue ridva kokkupakkimine võtab ju aega... Või teevad nad päris kontrolli vaid selgelt nähtava rikkumise korral.

Igal juhul päris tore elamus oli. Ja maru viisakad ja sõbralikud ikka. Ei mingit mossis kahtlustamist, nagu tavaliselt harjunud kohtama...

PS! Pilt on HDRiga töödeldud - tegin selle vastu päikest, oleks pidanud paluma neil teisele poole minna:-)