pühapäev, 25. mai 2014

Püügiisu oodates, 25. mai 2014

Laupäev sai täpselt kaks nädalat Soome reisist. Ja nii üllatav, kui see ka pole, ei ole sellest ajast saati ühtegi püügiretke ette võtnud.

Sepp on kunagi õigesti öelnud, et Soome rikub kalameest. Käid kohas kus on palju kalu, mõnusad püügipaigad, puhtad kaldad, seltskond mõnus ja ka kohalikud ei käi närvidele. Lisaks saad igast asendist kala. Väikeseid ja suuri, igale maitsele. Püüad oma nädal aega jutti ja kirg saab korralikult toidetud... Peale seda aga... Kuigi meil ka ilusad jõed ja järved ning hoolimata suurest virinast ka tegelikult kalad täiesti olemas, ei kipu peale reisi pikka aega ritva kätte haarama.

Olen nüüd kaks nädalavahetust oma jõe ääres maakodus käinud. Laste survel neile käsiõngedega viidikapüüki ja ka elussöödaga haugipüüki õpetanud, kuid ise pole leidnud tahtmist õhtul kuhugi jalutama või istuma minna. Isegi tonkat pole viitsinud sisse visata. Selle asemel liiguvad mõtted hoopis tuleviku teemadele...

Suve Lapi reisini on jäänud vähem kui kaks kuud. Testisin eelmine nädalavahetus ühe eesti landimeistri voblereid silla peal ja mõtisklesin, et milliseid värve peaks nad olema. Tornio jõe tarbeks landikarbis mul siiamaani ainult kohalike meeste toodang, see aasta plaanis seda tava natuke muuta. Värvide valikul aga tõeliselt kimbatusse sattusin. Karp nii kirju nii kirju ja nii erinevad värvid on erinevatel aastatelt tulemust pakkunud, saa nüüd aru, mis sel aastal võiks edu tuua. Seda enam, et ei tea ju ka mingit veeseisu, mis juulis võiks olla...

Aga landid mängisid ikka kenasti. Võibolla pinda tulid natuke kiiremini kui poppelid, kuid kehaehitus neil ka natuke kitsam ja seetõttu see ka loomulik.

Mõtisklen nüüd värvide üle edasi ja ootan uut vete kutset ...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar