kolmapäev, 24. detsember 2014

Vigala peal lutsusüldi materjali hankimas, 23. detsember 2014

Pea kuu aega ei olnud kalale saanud. Näpud sügelesid nii mis hirmus. Motoorsest rahutusest rääkimata. Nii juhtuski, et kui naine ütles, et jõululauale sülti plaanis pole (mis mõttes, kuidas siis pitsi tõstetakse?) .. siis saigi eile õhtal ennast mõneks tunniks jõeäärde "vabandatud", süldimaterjali hankima. Ehtsa linnavurlena - söödamaterjalina kaasas ainult krevetid ja pool ussid.

Tee jõe äärde kujunes päris aeganõudvaks. Jõhker lumesadu tõmbas kiiruse alla ja vahepeal lausa kolmekümnega tiksuma pidi. Tõeline lutsuilm. Rumba sirge lõpp meenutas mõne populaarsema ostukeskuste parklat. Autod kummalgi pool teed seismas, paksu lumekihi all. Tundus, et olen laulupeole korralikult hiljaks jäänud. Sättisin ennast esimese kääru juures teistele seltsi.

Lemmikpaik oli loomulikult hõivatud. Valisin suvalise vaba koha, peaasi et püüda saab. Jõgi üsna kõrge, veetase +117. Ühe tonka otsa ussid ja teise otsa krevetid. Kell oli viis kopikatega, kui kellukesed ridvapitsi otsa kinnitatud sai. Uhh - lõpuks ometi kala püüdmas.


Veerand tunnikest ei toimunud midagi. Venekeelses seltskonnas eemal keegi midagi välja tiris. Minu ridvad õõtsusid tuule ja lume käes ühtlases taktis... Ja siis ootamatult krevettidega kaigas korralikult vetruma pani. Korjasin kellukese maha ja peagi haakimiseks paras moment kätte jõudis. Otsas. Ja loomulikult jäi kaldarohu taha kinni. Meelitasin jõnksutades ja kuidagi liikuma sain ning peagi poole kilone luts kaldal. Pole paha algus.

Uuesti tonka sisse. Samal ajal teise ridva otsas oleva ussi keegi avastas. Üsna samalaadne võtt. Haakimise järel jälle kena raskus taga. Rohu ääreni tuli kenasti, kuid sellest üle enam mitte. Mässasin mis mässasin, ühel hetkel kala otsast pudistasin. Egas midagi, ussid said saadetud järgmisele katsele. Samal ajal krevetiõngega jälle kena võtt. Kuid seekord ei pidanud närv vastu ja haakisin liiga vara ning kala ei jäänud otsa.

Kogu see jant vast minutit kümme kestis ja katkes kui lõigatult. Sättisin sööta erinevatele kaugustele, üles ja allavoolu. Ei miskit. Järgmise paari tunni jooksul ei juhtunud midagi. Tihe lumesadu, mille ajal kogu see nali toimus, oli ka otsa saanud. Vähemalt püüda oli mõnusam ja kuivem tunne:-)

Kõrvalolijad hakkasid kella seitsme paiku asju kokku panema. Ja nii oli kella kaheksaks vaid kaht tulukest kalda ääres veel näha. Otsustasin, et panen punkt kell kaheksa ridvad kokku ja lähen sauna ära. Aga ei, kus sa sellega, mõni sekund enne seda hakkas keegi krevette nokitsema. Tükk aega nikerdas, kuni viimaks välja kerisin. Väike lutsupoeg. Umbes samal ajal oli lumesadu ka tagasi tulnud ning lükkasin oma äramineku otsuse poole tunni võrra hilisemaks.  Ilmaasjata - järgmise poole tunni jooksul ei toimunud mitte kui miskit.

Pool üheksa tulin tulema, üks auto veel passima jäi. Saak oli mis ta oli, aga püüda oli mõnus! Vahepeal oli nii palju lund tulnud, et enda teeotsa juures tagasiteel ühtegi jälge ees polnud.

Ilusaid jõule!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar