esmaspäev, 15. detsember 2014

Mälestuseks


Oma esimest kalapüüki mäletan ma hästi. Olin siis vast viie-kuue aastane, kui isa võttis mu kaasa ühel juulikuu õhtul Urbukse järve äärde latikaid püüdma. Tee sinna oli pikk, aga huvitav. Mööda mägesid, väikest teerada kõndida oli põnev. Natuke uhke tunne oli ka, sest väiksemat venda kaasa ei lubatud. Isa oli järve ääres, majade vastaskalda all, koha sisse söötnud ja eelmistel päevadel sealt ka latikaid välja võlunud. Nüüd sättisime ennast samasse paika istuma. Paps viskas pisut mingit putru sisse, sättis kaks käsiõnge paari meetrise vahega püügile. Korgid seisid kui naelutatult peegelsiledal järve pinnal. Minu mingisugune kolmemeetrine lihtkäsiõng sai ka pika nurumise peale sisse visatud, kuid selle kork jäi teistest üsna eemale.

Õhk seisis, tuult ei olnud ja päikese laskudes tulid sääsed välja. Ühel hetkel hakkasid mingid kalad järve keskel veeringe tegema. Kaugel eemal. Mängisid seal omaette ja liikusid vaikselt meie poole. Mida lähemale tulid kalad, seda rohkem tuli välja sääski. Mulle olid hoiatussõnad peale loetud, et liigutada eriti ei tohi ja sääski tuleb vitsakesega tasakesi eemale ajada. Muidu kala näeb ja kartma hakkab ning ei võta. Sääsed muutusid aina tüütumaks ja tüütumaks ja ma juba kibelesin kodu poole mõtetes... kui ühel hetkel keegi papsi õngekorgi üles tõstis ja selle lihtsalt veepinnale ulpima jättis. Isa haaras ridva ja ootas kannatlikult. Ootas päris pikalt, kuni lõpuks kork liikuma hakkas. Järgnes haakimine. Kala jäi konksu otsa ja ujus seal kusagil eemal vee all. Peale pikki, pikki sekundeid tuli ilmatu jurakas hele kala vee peale ja isa tõmbas selle kahva. Oli see vast suur. Ja ilus. Latikas. Isa lemmik kala.

Hiljem sai isaga käidud sadu kordi koos kalal - Pärnu jõel latikaid taga ajamas, ahvenat Pärnu lahel sikutamas, Emajõel tonkatamas,  Norras lõhet otsimas, Rootsis paaliaid imetlemas, Soomes jääpüüki harrastamas, Kasari ja Pärnu vimbasid kiusamas. Palju kohti, palju kalu ja palju ilusaid mälestusi. Tema latika, linaski ja ahvenapüügi rekordeid mul ei õnnestu ilmselt kunagi ületada. Samuti tema oskusi talikalastuses põiklandiga või haugipüüki spinninguga. Vanakooli mehena on suur osa neist rekorditest veel tehtud iidamast aadamast pärit nevskaja rulli, ddr tamiili ja isetehtud peibutisi kasutades.


Meie viimane ühine kalapüük toimus selle aasta jaanuari lõpus Pärnu jõel, jää pealt linna all. Pikk haigus võttis jõu ja nii pidi ta edaspidi leppima vaid minu püügikirjeldustega, ise enam õnge kätte haaramata. Võitlus haigusega sai otsa kuuendal detsembril. Kuuekümne üheksa aasta vanusena. Kõiki võitlusi ei saa võita. Kahjuks.

Isa sai maetud ühe tema lemmik latikapüügi koha vastas olevale Tori surnuaiale. Puhaku ta rahus!



1 kommentaar:

  1. Sügav kaastunne isa surma puhul. Endalgi on hobi isalt päritud.

    VastaKustuta