Kasaril, 17. november 2018

Pere sai Tartusse saadetud ja nii oli terve nädalavahetus vaba. Panime Ainiga reede õhtul peale sauna plaani paika - läheme avastame Matsalu looduskaitse ala. Täpsemalt Kloostri piirkonda. Päeval otsime vimba ja seejärel pimeda peale lutsule.

Hommikul tegime webis load ära ja kella 11 paiku startisime minekule. Väljas tüüpiline eesti sügisilm. Loodus kõik ühevärviliselt hall, taevas sama värvi, korralik edela tuul lõõtsutas ringi. Novembri kohta üllatavalt soe - pea 8-9 kraadi. Tali-tali kus sa oled...

GPSi abil kenasti kohale jõudnud tegime pisut luuret, uurides esimeselt püüdjalt olukorda. Saanud juhtnöörid kätte, jätsime auto torni alla ja vantsime vasakut kallast pidi allavoolu. Jõgi selles kohas kitsas, madal ja kiirevooluline. Sügavust vast 1.5+ meetrit. Meie kallas pisut kõrgem, vastaskaldal kargasid silma vahelduva eduga üleujutatud luhad. Nii 300 meetrit parklast eemal seadsime ennast laagrisse. Olime  koha valinud võsa sisse ja see kattis tuule pisut ära. Edasi tundus kuni silmapiirini lage ala. Sinna lõõtsuvate iilide kätte kohe mitte ei kippunud.

Tonkad sisse. Vool metsik - tinad panid pidevalt lendu. Vahetasin raskemate vastu. Olin oma kolmanda kaika rulli maha unustanud (ainult varupool oli kaasas) ja nii toimetasin kahe ridvaga. Mõlemal rakendusel ülemine lips kirbu ja kärbsevastsetega, alumine mullaussidega. Pimedas sai kirbud välja vahetatud ja söödavalikusse vimmafilee lisatud.

Tunnike peale algust sain oma esimese kala - alamõõduline vimmapoiss tõstis tonkatina lendu... Püüda oli suhteliselt tüütu, sodi ujus nii palju alla voolu, et iga veerand tunni tagant sai rakendusi puhastada. Võtte ei paistnud kusagilt tulevat ja ootasime kannatlikult pimedust. Mida lähemale hämarale, seda rohkem hakkas püüdjaid saabuma. Enamus seltskondi pani allavoolu käärule minema, osad sättisid ennast sirge peale. Pimedas veel mingi seltskond neile vastaskaldal vastu sättis, justkui püügiruumi oleks vähe olnud... Rahvast oli ikka päris korralikult ja üllataval kombel kõik eestlased.

Suurest igavusest ehitasin kolmandaks püügivahendiks kahe mehe püügivahendi - vanamoodne tonka sisse viskamine. Tina käega õõtsutades ja seejärel lendu lastes. Ain hoidis samal ajal rulli pooli enda käes, nii et nöör sealt vabalt maha kerida sai. Rakendus vette visates, sidusin selle puu külge kinni.
...

Mingi aeg käis üks kohalik mees meile oma saavutustest rääkimas. Eelmine nädal oli vimmafileega 14 tükki saanud. Täna veel ei miskit (vaid üks äraminek keset päeva). Kiitis kõvasti allpool olevat ala. Seal pidavat olema sügavad (10 m) augud, kus jääpeale hea lammutada. Näitas eelmise talve fotodelt lapsevanni täit lutsuhunnikut. Mnjah, mida küll sellise kogusega peale hakatakse? Ämmale kööki põrandale kallamiseks? Allavoolu tutvustava piirkonna jutu sees käisid läbi väga erinevad liigid - koha, lõhe, merikas ... ja ka "vurrulised". Palju selles kõiges tõepõhja on ei tea.

...

Enne pimedat helistas korraga Urmas.  Huvitus, millal sauna saab. Meelitasime ta siis pimedaks meile paariks tunniks seltsi ja saatsime hiljem ees ära, et sauna soojaks kütaks.

Kaladest aga... Hämaras sai Ain ühe 40+ sentimeetrise lutsu. Seejärel veel ühe võtu, mis aga pooleli jäeti. Edasi järgnes vaikus. Kella seitsme paiku häiris keegi veel korraks tema kellukest, et siis uuesti edasi vaikida. Mul aga totaalne vaikus... Ilm muutus tasapisi selgemaks ja kuu tuli välja. Luts vaikis täiega. Ei aidanud isegi see, et Urmast ära saates talle Aini lillad kirbud kaasa sokutasime:-)

Õhtu edenes hakkasid erinevad tulukeste kandjad vaikselt kodu poole sättima. Kõik kes meist mööda jalutasid raporteerisid ümmargustest nullidest. Kellelgi ei midagi. Kell 11 andsime ka meie alla ja kobisime saunatama.

Paik tundus põnev, peab sinna uuesti tagasi minema. Järgmine kord juba kaugemale allavoolu, sügavama peale.