Äikeste vahel, 10. juuli 2021

Hommikul, kui kella kümne paiku ärkasin, telefoni tulnud sõnumi peale, oli väljas üsna hämar. Äike oli üsna lähedal ja kergelt sadas. Hommikukohvi lõpetuseks oli pilv lahkunud ja sain asuda päeva programmi ellu viima. Esmalt jooksma, siis pesupäev. Joostes veel mõtlesin, et oleks ikka pidanud peale minema, palju seda halli ilma tänapäeval ikka antakse. Ainult päike päike päike.

Poole kahe paiku sättisin minema. Selleks ajaks oli juba palav suveilm väljas. Alustasin nagu ikka sügavikus, kus paari tunni jooksul üritasin vaheldumisi nii jigitada kui trollida. Kummalegi üks võtt, aga ära kukkusid. Trollimise (Noeby vobler) oma võis kilo-pooleteisene olla. Korraks sidur kärtski tegi.

Suurema osa ajast võitlesin parmudega. Nii hullult kui täna neid enne pole olnudki. Ja jube agressiivsed. Põhimõtteliselt on tegemist kahte liiki tüüpidega. Väiksemad, need on nagu Eesti parmud. Lendavad joonelt keha peale ja kohe sööma. Ajad ära, maandub kohe teise kohta. Nende jaoks EI ei tähenda vist midagi. Teised on ilmatuma pirakad kärbsekujulised. Nood on sellised, et alguses tiirutava ümber sinu ja otsivad seda parimat söögikohta. Lõpuks, kui selle leiavad sätivad tükk aega "oma nuga ja kahvlit" valmis, enne kui asjaks läheb. Enamasti õnnestub need mütsiga maha lüüa, peaks aga sentimeetri mööda lööma...kus siis alles läheb tigedaks ja mitte üksi, vaid kusagilt on mõned kambajõmmid ka veel leitud ja siis urisevad koos ümber pea. Üsna vastikud tüübid mõlemad.

Peale kella kolme sai mul nendest tiibadega olenditest kõriauguni ja otsustasin, et happy hourini ma siin vastu ei pea. Lisaks parmudele oli temperatuur ka juba üle kolmekümne kraadi ja kuna tuul oli risti jõega, siis... no oli palav...

Panin hooga punase maja alla ja raputasin kõik kaasalendajad maha. Mis mere ääres on hea on see, et siin neid naljalt pole. Trollisin oma kahe poi vahelise ala läbi ja sain käe kalaseks - haugipunn, kohapunn, haugipunn. Seejärel läksin eilsesse üllatuskohta jigitama.

Lood näitas et mingid üksikud varjud olid all ja pisut eemal latikaparv. Panin ankrusse ja sain lausa kaks tonksu. Mõlemal korral miski väiksemat sorti kala ka otsa jäi, enne kui ära kukkus. Peagi aga landi kinni viskasin ja läksin päästeoperatsioonile. Jändasin selle tegevusega päris pikalt, kui seljataga järsku müristas. Kiire pilk üle õla ja kohe läks kiireks. Pilv, mis enne oli olnud ohutult kaugel, oli sisuliselt punase maja kohal. Sellest mulle piisas, et hooga eemale uhada. Parmude suunas...

Sõitsingi sügavikuni välja ja tundus, et siia see pilv äkki ei ulatu. Olin enamvähem täpselt tolle ääre all ja pilve suund tundus vaikselt minust mööda minevat. Igal juhul ei julgenud ma ennast ankrusse panna ja trollisin igaks juhuks ülesvoolu, ise pingsalt pilve jälgides. Ühel hetkel kuulen, kärts-kärts, koha kurinahk oli salamahti vobleri otsa roninud, otse koprakuhja ees.

Väsitamine võttis natuke aega, kuid kahva ma ta sain ja igaks juhuks tulin temaga toimetama kõrkjate äärde.2.25 kilone koha himustas Deep Tail Danceri kiirabi.

Trollisin vaikselt veel ülesvoolu, et kindlalt mitte äikse alla jääda kui korraga märkasin, et Bonderi kurvis, paari kildi kaugusel, kallab täiega. Teine äiksepilv, mis eespool vaikselt ennast kogus, oli otsustanud liikuma hakata. Nii otsustasingi, et jään ikka samasse tsooni kus olin.Asusin täpselt kahe pilve vahel ja lootsin, et äkki pääsen.

Aeg näitas et õigesti tegin. Ülesvoolu olev pilv kulges risti üle jõe ja punase maja pilv kulges vaikselt merele. Mõlemad kõmisesid veel paar tundi üsna lähedal kuid tagasi ei tulnudki. Nii pääsesin vaid paari vihmapiisaga.

Ülejäänud õhtu passisin samas kandis. Sain veel ühe napilt mõõdus koha ja kellegi eriliselt agressivse tegelase võtu. Ritv peksles mis kole. Kala, tundus päris kenakene, kuid pääses minema. Ilmselt haug. Igal juhul olid hambajäljed landi peal päris muljetavaldavad.

Poole kümnest tulin maha ära. Väljas oli ikka veel 25 kraadi...