Pärnus siiga otsimas, 27. jaanuar 2024

Nädala sisene sula viis jää pealt lume ja tõstis jõgedes pisut veetasemeid. Parajalt, et kalale elu sisse puhuda ja liikuma panna ning mitte liiga palju, et voolu metsikuks teeks. Laupäevaks lubas kergeid miinuskraade, seda pea olematu kagu tuulega. Kõikide märkide järgi pea ideaalsed olud - mõne päevane sula ja sellest tekkinud veetaseme tõus peatus, sodi jões ei ole, tänu läbipaistvale jääle on valgust vee all tsipakene rohkem kui lumega... Paremat jaanuris tahta oleks patt ja kui üldse midagi oleks saanud soovida, siis see oleks olnud päike.

Kelle kümnest olin kohal. Tänu sulale oli mäest alla jää peale saamine üks paras katsumus. Laveerides pidevalt kukkumise piirile õnnestus kuidagi tagumikku maha panemata ja varustust terveks jättes alla saada. Edasi olid ees ootamas juba oluliselt paremad liikumistingimused. Avatud uisuvälja piiritlesid vaid kaldad...

Sammusin alustuseks teise kalda alla. Madala serva. Kuna lumi oli ära sulanud, siis olid kenasti jää sees näha vanad külmunud augud. Nende arvukuse järgi julgesin oletada, et keegi teine oli ka vahepeal seda rajooni uurinud. Otsustasin olud üle kontrollida. Auk sisse, lood tööle, hõbedane kirp koos sääsevatsete puntraga alla.

Kalad oli kohe all - ekraanil toimus pidev liiklus. Proovisin selle augu peal nii veerand tunnikest, kuid kedagi ära rääkida ei õnnestunud. Kirpu ei puudutatud ka mitte! Pikemalt ei hakanud vaeva nägema ja suundusin põõsa augu tsooni. Ka siin paljastusid kümned jää sees olnud vanad augud, andes aimu, et koormus selles tsoonis on juba suurem kui eelmises.

Tsooni esimeses augus, vett 4.2 meetrit, sain käe valgeks. Alustuseks üks nurg, siis ka vimb. Lisa ei pakutud, kuigi loodi järgi oli kala all küllaga. Järgnenud püügiaeg näitaski, et täna tulid kalad august kas ühe või kahe kaupa. Ei enamat, kui just õhtune lühikene laine välja arvata. Tundus, et kirpu alla lastes tunti pakutava vastu huvi ja kui seda siiski kohe ära ei võetud, siis võisid või pea peal seista, aga käima allolevat kala ei saanud.

Püüdsin terve päeva üsna aktiivselt mängides. Alustuseks viis-kuus koputust vastu põhja. Seejärel 2-3 sentimeetrise amplituudiga liikudes tempokalt üles. Nii neli-viis võnget, ehk siis ca 15 cm kõrguseni  põhjast ja siis kirp hooga alla tagasi. Kui kala kümnekonna tiiru järel endast märku ei andnud, tegin võnke kõrguse ulatuse tõste lõpufaasis iga tiiruga aina väiksemaks... kuni lõpuks tõusu tipus pausini välja jõudsin.

Elumärke saamata kohandasin peale juba vaiksema mängu. Poole vähem võnke kõrgust ja tõste aeglasemas tempos. Kuni 10 cm kõrguseni põhjast. Tipust alla kukkudes, langust pidurdades. Vahele sättisin ka ootamatutes kohtades pause. Lõpuks mängimise üldse lihtlabase õõtsutamise peale ümber seadsin. Ikka uimaselt nagu kesktalvel kalale meeldib.

Kui see ka ei aidanud, siis tegin sekka nn Tõnu stiili. Ta püüab nii, et toob kaheste jõnksatustega, 4 tõstega, kirbu kiirelt 15 cm kõrgusele põhjast ja jätab siis selle sinna paigale. Pikalt paigale... Ja loomulikult ei puudunud minu arsenalist ka klassikaline vimma mäng, kus kirp ühtlaste jõnksatustega mängitades ca 40 cm kõrguseni põhjast kerkib ja siis samamoodi mängides alla tagasi laskub.

Kogu selle stiilipuntra (nagu presidendi vastuvõtt oma erinevate moestiilidega) kasutamise tulemusena tuli tõdeda, et enne õhtust võtulainet töötas vimma jaoks vaid üks võte - paus. Vahet ei olnud millise mängu tulemuse järel see paus tekkis, peaasi et vähemalt 7-10 sekundit sööta ühel hetkel paigal hoidsin. Võtt oli selline särjelik "krõps", nii õhkõrn, nagu oleks tegemist mikrokalaga.

Lõunapaiku leidsin aga augu, samas tsoonis vaid kümme meetrit allavoolu, kus siiavarjud loodile ilmusid. Kenad paksukesed "sajajalgsed" ujusid pisut põhjast kõrgemal. Sain poole tunni jooksul kaks võttu. Esimene kala oli üsna vähe aega otsas, aga raskus oli ilus. Teine jäi aga otsa, kuid kaalult oli tegemist hoopis teisest kategooriast kalaga, kui esimene. Sulgkaalane. Võitles küll visalt, pekseldes peaga päris tigedalt, enne jääauku saamist. Siial pikkust vaid 40 cm. Pärnu jõe kohta ikka väga väike suurus.

Peale seda muutus püügiauk vaikseks ja huvi pärast tegin teisele liinile paar auku ja uurisin sealt. Kuna seal midagi ei toimunud olin peagi siiaaugul tagasi ja peagi ka kolmanda kala võtma sain. Kaalult sarnane esimese kalaga, massi oli ikka tunda ja üles põhja pealt ei tahetud mitte kerkida... seekord sain võitlust poole veeni, enne kui siig lahti pääses. Kõik kolm tulid otsa täiesti ühte moodi - kiire ja agressiivse tempoga mängu ajal - see millega üldjuhul püüki alustan, võtsid kirpu sel hetkel kui too põhja peale tagasi langedes sealt uuesti kerkima hakkas.

Kella nelja paiku tegi vimb päeva aktiivsemad liigutused ja nii sain lõpuks ka rohkem kui kaks kala järjest ühest ja samast august. Võtt ise oli ka aktiivsem ja nõustuti sööta haarama juba liikumise pealt. Enamus võtte muidugi täiesti põhja kohalt. Siig aga rohkem karpi lahti ei teinud. Ka loodil tema liikumist rohkem ei märganud.

Kella poole viist panin asjad kokku. Kuigi võtt oli olnud üsna passiivne, siis päevaga sai üsna rahule jääda. Kokku käis õhku nuusutamas 19 vimba, millest 12 võtsin kuivatamiseks ka ära. Üks siig + kaks ära minekut. Lisaks kaks nurgu ja üks ahven. Pole paha jaanuari kohta. Veebruaris peaks veealune elu vaikselt elavamaks muutuma ja kui jää tulevastele soojalainetele, tollel paksust ju küllaga, vastu peab siis märts võiks juba päris hea olla, arvestades et kala tundub jões olevat ikka päris korralikult.