Esimene vise rohelise plekiga andis märku, et eilne õhtu pole standard. Laksti oli koheselt kala otsas. Pudises küll ära, aga andis selge usu, et täna nullitamist ei tule. Peagi saingi käe valgeks.
Kala võtud polnud just nii sageli, kui paari aasta eest, aga siiski iga natukese aja tagant togiti. Vahel ka ära võeti või siis selgapidi konksu otsa ennast sätiti. Pooled kalad tulidki tragides - tavaline selline olukord tekkis peale togimist toimunud tühihaakimisele, kus uuesti kerima hakates järgnes koheselt võtt ja kala oligi risti otsas. Põhiline aktiivsus toimus kella 11-12 vahel. Lauspäikese ja palava käes.
Oskasin selle püügiaja jooksul kolm head lanti põhja jätta, mis omakorda tingis selle, et järelejäänutega võtsin väiksemaid riske. Üks põhjajäänutest oli koos kalaga. Too suutis ennast mingitmoodi kivi taha sättida, nii et teda sealt kuidagi välja venitada ei suutnud. Lõpuks jõuga tõmmates lõppes asi teadagi kuidas.
Toimisid pausid, kui neid ette ei võtnud, võtte ei saanud. Püügiloogika ise oli ülilihtne. 45 kraadine vise vastuvoolu. Aeglasepoolne kerimine, mille sisse tegin hästi hetkelised pausid iga 5-6 pöörde järel. Võtud toimusid 90% juhtudest enne, kui lant vastuvoolu kerimise etappi jõudis. Algselt sai riskitud ja lanti veel rohkem vastuvoolu visatud, kuid see suurendas oluliselt põhjajäämise tõenäosust ja hiljem sellest loobusin.
Idalõhe võtud ise ei ole väga agressiivsed. Selline kergem nõks või otsa vajumine, millele järgneb kohapealne kruttimine. Sööste ja õhulende see kala pigem ei paku. Alles kalda juures toimub märgatav elavnemine ja siis läheb korralikuks trambulaiks. Eriti muidugi kui kala on risti otsas.
Käitumine erineb tavalisest lõhest ikka üsna tugevalt. Tolle löök on pikem ja otsa jäädes pannakse koheselt kiirete rütmidega tantsuplaat peale. Sidur laulab, kala lendab. Kaks sellist võttu oli ka hommikusessioonil. Üks õnnestus kaldale meelitada, nii pooleteise kilone kala. Teine, silmajärgi kolmene, tegi kaks kenakest õhulendu ja pudises siis konksuotsast.
Hommikusessioon sai lõpetatud seitsme idalõhe ja ühe tavalisega. Kahjuks marjakalu oli vaid kaks. Aga saime vähemalt midagigi pealelõunasele pannkoogile.
Püügirahu kestis kella 14st 18ni. Seejärel olime samas kohas tagasi.
Kontrast hommikupoolikuga oli suur. Võtte tuli väga harva, vast korra poole tunni jooksul ja needki kukkusid enamasti otsast ära. Pisut aktiivsemaks läks alles peale kella üheksat, kuid vahe hommikuga oli ikka märgatav. Tundus, et kala ronis õhtuks ka rohkem kalda äärde.
Kokku õhtul vaid kolm idalõhet. Üks ilmselt tavalise lõhe võtt oli ka. Pauk oli igaljuhul päeva võimsaim. Otsa aga kala ei jäänud. Idalõhe isiklik rekord sai ka ülespoole tõstetud 2.18 kilo peale.
Õhtul nautisime kämpari sauna. Selles kämpingus on kaks sauna. Üks raha eest, teine tasuta iseteeninduslikus korras. St. et puud peavad endal kaasas olema ja aeg tuleb broneerimiseks vihikusse kirja panna. Puid peremehe käest ostes, oleks pidanud maksma 16 euri koti eest! Kui eelmine õhtu olid eelmised saunatajad jätnud koti puid kasutamata ja me saime neid kütta, siis seekord käis Urmas saega metsas ja tassis kuivi kaski ahju juurde.
Saun ise oli üsna mõnus. Paari meetri kaugusel jõest, kuhu oli hea värskendav sisse karata. Samal ajal oli muidugi kaks mökkit täpselt nii, et nende aknad olid suunatud paljalt vette jooksvate eestlaste peale. Meid see ei häirinud, neid ilmselt küll.
Päeva kommentaarid.
Urmas:“21.1 km, ehk poolmaraton sai joostud. Päike paistis,
vedelesin murul, tore oli olla. Tuli välja et saunapuud tuli ise muretseda.
Käisin saega ringi ja võtsin terve metsa maha“
Ain: “Kala ei olnud. Päikesevanni sai võetud pea terve päev. Enne
viimast püügiminutit kalaga ühist kontakti ei leidnud.“
Rain: "Kala oli küll, aga võttis vaid spetsiifilise mängu peale. Arvuliselt võis saagiga rahule jääda, kahjuks olid aga enamus kalu isased. Uus isiklik idalõhe rekord sai siiski ära tehtud!"
...
Järgmisel hommikul läksime Ainiga jõele juba varakult. Poole seitsme paiku. Püügiaeg kella poole üheteistkümneni näitas seda, et selle aasta võtud on ikka väga hektilised. Nüüd pakuti võtte umbes üks tükk tunnis. Kuidagi õnnestus lõpuks kaks kala välja meelitada.
Ain leidis allavoolu oleva kärestiku pealt paiga, kus need idalõhed kümnete kaupa madalas vees passisid. Lanti neile nina ette sokutades ujuti sellest igaksjuhuks eemale. Seega jões oli neid massiliselt, tegelesid suuresti kudemisega ja sõid mingitel ainult neile teadaolevatel aegadel. Ja landivalik oli ka kummaline - ühel hetkel pakkus itaalia värvides lant järjest kolm võttu. Varem ja hiljem seda leotades, aga ei ühtegi puudutust.
Nägime ka inspektori ära. Ühel hetkel ilmus mingi tusane lükkarites onu meie selja taha, hundikoer oli ka veel turvakaalutlustel kaasas. Umbkeelne norrakas, lehvitas mingit kaelasilti ja küsis lube (eeldan et küsis, sest kogu kommunikatsioon toimus norra keeles). Tusase näoga neid siis kontrolliti ja pomiseti midagi habemesse. Üsna ebameeldiv kogemus, eriti võrrelduna paari aasta taguse kogemusega.
Kumbki meist piirduski täna hommikul kahe kalaga ja üheteistkümne paiku startisime juba minema. Tassisime oma gorbuušad kilekotiga vastavasse prügikasti ja lahkusime. Tagasitee ootas.
Päev otsa sõitu. Kullakaevanduse külastamine ja olimegi Väylänpääl. Ööbisime metsamökkis ja hommikul sõitsid teised Eesti poole minema. Mina jäin Lappi. Selle korra Norra reis oligi läbi.
Lõppkommentaarid reisile.
Urmas: „ Ma jäin reisiga rahule. Loodus, fjordid, mägijõed
koskedega meeldisid. Kõik oli teistmoodi kui miski muu reis. Garmini stressitase
kukkus 35 pealt 20-le. Puhkus!“
Ain: „Kaks uut liiki. Liiga palju sooja. Üdini positiivne reis.“
Rain: "Kaks uut rekordit - saida ja gorbuuša. Pea viiese lõhega madistamine jääb kauks meelde. Norra on ikka hingematvalt ilus."
Reis toimus 01.-10. august.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar