Reis läbi, 29. oktoober 2025

Rekordi uuendus pani paraja põntsu viimase päeva püügile. Motivatsioon oli kuhugi haihtunud. Püügiisu ja tahtmist absoluutselt polnud. Kohusetundest ajasin ennast siiski pooleks päevaks vee peale.

Käisin ära saare taga, kümne haru mõlemas otsas, mere ääres. Vool oli endiselt väga tugev. Sain nelja tunni jooksul üksteist võttu. 1.8 kilone saare tagant, paar punni mere äärest. 

Lõuna ajal tegi mere ääres pooletunnise võtulaine, mis pakkus kolm väga teravat lööki ja mõned tavapärased võtud. Otsa jäi neist vaid üks ja seegi korraks. Väga korralik kala oli, pääses mõne sekundi pärast plehku. Ilmselt sai eilse eest tekkinud karma võlga vaikselt tasuma hakatud. Loodame, et seda väga kaua ei pea maksma. Huvitaval kombel paugutati mingit imelikku lanti, millel sees valge riba. Pole sellega enne kala saanud. Ja ei saanud ka nüüd.

Jube kella kahest olin maas asju pakkimas.

...

Kokkuvõtvalt oli sügishooaja teine reis nõrk. Rekord päästis reisi, ilma selleta oleks väga nutune olnud.

Võtuperioodid olid harjumuspäratult lühikesed, mõned päevad ei suvatsetud üldse süüa... Samas kala tundus jõe olevat küll ja küll.

Eriti imelik oli see, et voblerit sisuliselt üldse ei näritud. Ei mäletagi sellist lugu eelmistest aastatest.

Selleks aastaks on siis kohapüügiga ühel pool. Lenna tuleb Eestisse ära talvituma.

Soomes - bingo, 28. oktoober 2025

Tahtsin eelmise päeva postituse ja tänase oma kokku panna... sest midagi ju ei toimu. Ja mida sellest mittetoimuvast ikka kirjutada...Vetevana otsustas aga teisiti.

Hommik oli udune. Oi oi kui udune. Olin eile õhtul tehtud kõne (Andrusega) tagajärjel otsustanud, et käin siis teisel pool linna ära. Minu jaoks oli see raske otsus. Jah sealt on pärit mu koha rekord ja mõnikord on seal häid saake saadud. Aga püüdmine teiste majade akende all pole eriti minu teema. Ilmselt seetõttu otsustaski ilmavana mulle vastu tulla ja tegi sellise udupäeva, mida pole ammu näinud.

Sõit sinna oli oli kui... jõe keskel polnud pointi sõita, sest siis ei saanud üldse aru, kus oled. Sõitsin siis parema kalda ligidal, et mingigi positsioneeringu taju oleks olemas. (selle kohapeal tuleb meelde anekdoot, kus lenduri ema saadab poega sõtta, lausudes pojale: lenda hästi aeglaselt ja madalalt pojake...)

Päris kole sõit oli igaljuhul. Esimene peatus enne jalakäijate silda andis teada, et vool oli täna korralik. Teine peatus tööstusrajooni all ainult kinnitas seda, kuid ei lisanud ühtegi bitti kalade kohta. Kolmas peatus oli juba rekordkoha toonud tsoonis. Seal veetsin ka terve päeva. See koht ei meeldi mulle üldse. Suure vooluga on seal raske püüda, sest üks äär on pea seitsme meetri sügavune ja põhja saab seal kätte ainult jõega risti loopides. Seetõttu on ka landikadu vastikult sagedane juhtuma. Sellegipoolest otsustasin jonnakalt paigale jääda ülla eesmärgi nimel - no äkki mõni koll ärkab...

Päev möödus tuimalt. Kell 12 sain esimese kala, 44 cm koha. Enne oli miski (ilmselt haug), veel mu pruunilt jigilt saba ärandanud. Peale koha saamist lootsin, et äkki hakkab nüüd looma. No midagi nagu oli ja ei olnud ka. Järgmise kolme tunni jooksul, mil udu ei suvatsenud üldsegi hajuda, mõni võtt mõnest ankrust pakuti. Isegi paar konna otsa jäi. Seejärel leidsin aga landikastist roosa "ussikese" ja see tundus oleva jackpot. Esimene vise 46 cm koha, teine vise võtt, kolmas vise... kinni. Sinna ta jäi. Loomulikult oli see ainuomane eksemplar minu varamus, nagu miski buravesnik vms. Miks on alati nii, et häid lante on vaid üks eksemplar?

Vahepeal oli Andrus, kes püüdis kümmekond kilomeetrit ülesvoolu, raporteerinud kahe kilostega algavaid seeriaid. Otse loomulikult ei tekitanud sellise informatsiooni vastuvõtmine muid tundeid kui et... saamatus, krt ma ei oska ikka üldse püüda. Kuidagi teistmoodi ei oska seda sõnastada, kui teised saavad ise aga mitte. Nagu oleks ära unustanud, kuidas jigitamine käib.

Alternatiivi roosale ei leidnudki. Sain küll veel ühe juhusliku võtu valge tooniga landile (mis peale roosa oligi ilmselt päeva vähegi moekam värv), aga kala siiski mitte. Kella neljaks hakkas udu võtma juba selliseid mastaape, et kojusaamine hakkas vaikselt küsitavaks muutuma. Otsustasin lahkuda.

Sõit läbi udu oli sürr. On siin ju seda udu ennegi olnud, aga terve päev ja nii paksult, seda ei mäleta. Sõita 30 kilta tunnis ja näha ette 30 meetrit... Õnneks oli jõgi tühi ja lai.

Kell oli küll juba palju, aga otsustasin tagasi minna kümne haru pidi ja teha oma saare taga kohustusliku peatuse. Vool tolles harus oli samuti tugev ja kusagil ajusopis kangastusid mälestused headest aegadest, kus suure vooluga suuri saake sai saare taga nauditud.

Ankur sai sisse ja esimene 25 grammine jigi teele saadetud. Liiga raske. Too tuli kolks ja kolks mööda põhja. Järgmisena 20 grammise peaga roheline silikoon käitus oluliselt paremini, aga sain juba visates aru, et siin pole see värv kunagi moes olnud. Igas paigas omad kombed. Kolmas vise läks juba loogilisema kohupiima/musta tera värvi silikooniga teele. Kell oli umbes pool viis...

Ega ma väga midagi ei lootnud. Need visked olid nagu rohkem kohustuslikus korras loetav kirjandus - peab lugema, aga sageli ei naudi. "Kohupiim" oli vast mõne meetri kaugusel paadist, kui ridvale vajutati mats, mida pole ammu tundnud ja mille pärast siin ju käiaksegi. Õnneks käed haakisid automaatselt ja kala jäi otsa.

Vasak käsi keeras kiiruga sidurit pehmemaks, samal ajal ritv pendeldas ja kala venitas ühtlases tempos nööri allavoolu. Sööst, või oli see diiselrongi vaevaline vajumine, oli oma kümme meetrit pikk. Seejärel peatus. Otsa jäi! Ei pääsenud kohe minema, oli esimene mõte. Järgneva ridva pekslemise järel oli teine mõte, et haug. Aga mitte väike.

Järgmised 5+ minutit käisid ühes rütmis. Tema tiris nööri poolilt, mina sikutasin tagasi. Nii 4 korda järjest. Iga korra järel istutas kala ennast paadi alla, et seal pisut passida ja siis uuesti minna. Ja iga kord kui läks raputas peaga nagu haug seda teeb. Sõnasin küll oma palveid - ära ole haug - aga aina enam kinnitus peas arusaam, et see ei ole koha.

Seetõttu olin ilmselt hämmeldunud näoga, kui kala lõpuks pinda sain. Koha! Ja mitte väike! Selleks hetkeks oli kala ikka nii läbi nagu läti raha ja kahvamine seetõttu üsna lihtne. Käes. Koll! Minu jaoks vähemalt.

Lant oli kenasti suunurga pehmemast osast tugevalt kinni, nii et kui ma poleks just mingit ilmselget lollust teinud, ei oleks ta plehku pääsenud. Koha, 91 cm pikk, 7.75 kg. Minu uus koha rekord!

Jah ma tean, et sellised tuleks tagasi lasta... aga kui sa saad sellise kolli kord mitme aasta jooksul, siis... ja no vabanduseks öeldes - kaal oli ju ka mökkis :-)

Ei saa salata, et on olnud harva selliseid püügipäevi kui olen nii rahul olnud kui olin päeva lõpuks. See oli võimas! Ilmselt tänu sellele, et kontrast kogu muu päeva ja ka nädalaga oli nii meeletu. Vahel on nii vähe vaja et olla - täiega rahul!

Neljapäevast läheb vihmale, seega ühe päeva veel teen ja siis lähen koju ära. Aitab küll selleks aastaks kohapüügist.

PS! Kohal oli kõhus ca 300 grammine latikas ja väiksem nurg Ei saa öelda, et tegemist oleks paastukuuriga.

PS2! Kokku päeva peale 12 võttu, 3 mõõdukoha, 2 konna.

Soomes 27. oktoober 2025

Pühapäeval kallas, mis hirmus. 17 mm oli prognoos, ilmselt see ka täideti, sest esmaspäeval peale minnes tühjendasin pilspumbaga paati pea kilomeetri jagu.

Esmaspäev tegin lühikese päeva, kella 10-16ni. Põhjus oli üsna lihtne. Esimene kolm tundi sadas, sellega sain riided märjaks ja kuigi hiljem tuli päike välja, hakkas lõpuks ikkagi külm. Oleks hea võtt olnud, oleks ilmselt selle ka ära kannatanud. Aga...

Sügava ala sai ennelõunal läbi käidud, seejärel meresirge ülemisest punasest poist kuni punase majani välja. Pikkade ankrutõmmetega tulin, kuna sajus väga ankruga mässata ei viitsinud. Siis tuli päike välja ja kammisin alumisest punasest poist allapoole kolme püügipaiga jagu. Peale seda kolisin uuesti sügavale, seejärel koskineni haru otsa ja lõpuks saare taha.

Kokku sain vaid kaks võttu. Mere ääres üks haugitatt üllatunud näoga jigi otsa ronis. Teise võtu sain saare tagant. Kahtlustan latikat. Ja see oli ka kõik.

Nõrk vool tekkis kella poole 11 paiku. Lõunast keerati kraane rohkem lahti ja nii pidi lausa 30 grammised jigipead välja otsima. Võtule see vool aga kaasa ei aidanud. Seega seis on endiselt nagu "läänerindel muutusteta".

Oot mis see sõna nüüd oligi... masendav...

Soomes 24.-25.10.2025

Kaks kehva päeva järjest.

Reede oli mõnus ilm, pilves ja tuul nõrk. Piisavalt sooja. Laupäev vastuoksa - sadas terve päeva. Reedel tehti pealelõunal (kusjuures õhtuks pandi juba kinni!) kergelt voolu. Pidi sügava peal 17 grammise lausa 25 grammise vastu vahetama. Ehk siis kergelt jõgi liikus. Suure vooluga ei saa seal paadi tagant ka 40 grammise tinaga põhja kätte... Laupäev see eest ei antud voolu üldse. 17 grammisega sügava peal oli suhteliselt ok püüda, samas 5 meetri sügavuses kukkus see kui sangpomm kolks ja kolks põhja. Seal lausa 12 grammisega püüdsin.

Reedel jäin "sügavasse kinni". Passisin seal kolm tundi jutti enne kui lahkuma nõustusin. Käisin mere ääres ära ja tulin tagasi. Päevase võtulaine ajaks, mis seekord tekkis kella 13-14 vahel, samal ajal kui vool tuli. Noh kui mõnda võttu tunnis saab võtulaineks nimetada... Laupäev vaatasin läbi võimalikult palju erinevaid paikasid ja läksin sügava peale kella 13-15 vahel tagasi. Seekord lainet ei tehtud.

Reedel sain päeva peale seitse võttu. Kaks mere äärest ja viis kopraaugust. Kolm koha, üks vaid mõõdus (46 cm). Võtud vaid pruuni silikooni ja wake viidikaga (terve päev oli pilves ja pime - millest selline kerglane huvi päikeselandi järgi?). Laupäeval sain kuus võttu. Kaks kopra august, kaks sügavikule järgneva 5-6 meetrise ala pealt, ühe (ja ainukese kala, 47 cm koha) ülemise punase poi tsoonist ja ühe koskineni haru otsast. Kohupiim-lilla (või on see oranz), pruun ja valge-punane-sinine olid midagigi pakkujad.

Reedel olid võtud veel natukenegi aktiivsemad. Kasti tulnud kala oma landi haaramises midagi juhus hoolde ei jätnud. Ka ülejäänud võtud olid selgelt normaalsed tonksud. Täna aga... kolm kala "naksasid" paadi alt niimoodi, et peaaegu et ei pannud võttu tähelegi. Nii väike krõps nagu oleks landile musi antud. Üks võtt oli ilus, kuid kahtlaselt haugilik. Ja ülejäänud olid samuti üliõrnad tonksud. Kusjuures tänane kala tuli sisuliselt ilma vastupanuta välja ja ka kastis ei kolistanud midagi. Madalrõhkonnast uimane?

Reedel näitas lood latikaparvi nii mereääres kui ka kümneharu otsas. Täna olid nad mereäärest kuhugi edasi läinud (kuhu ei tea, sest teepeal nad enam pildile ei mahtunud). Kümneharus passisid endiselt edasi. Kuna täna käisin trollides pea kümme kilti läbi, siis koondpilt oli selline - mere ääres oli kala kuni ülemise rohelise poini; seejärel sügavas ja natukene enne seda kala näitas; samuti sügava ülemisest osast tsipakene ülesvoolu; peale seda sisuliselt tühi pilt kuni koskineni haru otsani välja.

Reedel kaalusin, et äkki läheks kodu minema. Suht masendavalt olematu võtt ja ka ilmad lähevad kehvaks kätte ära. Laupäev otsustasin, et siiski mitte. Ei tahaks kohapüügi hooaega veel lõpetada. Tean, et kui asjad pakin, siis hiljem see aasta siia tagasi tulla ei viitsi.  Aega mul ka veel on, nii et kus mul kiiret. Ja tahaks näha, kas mingigi muutus veel vee all tuleb ning kui see juhtub, siis mille peale. Seega mõned päevad veel :-) Tõsi, kui homme tuleb tõesti 12 mm sademeid, siis homne jääb küll vahele...

Veetemperatuur on endiselt 8 kraadi. Sama on ka päevase õhutemperatuuri maksimum.

Soomes, 22.-23. oktoober 2025

Torm oli tulemas. Päris kõva edelatuult lubas ja ka sooja vaid alla 9 kraadi. Sättisin ennast juba enne päikesetõusu jõele, teadmises et pealelõuna on põrgu ja ilmselt siis veepeal olla ei taha. Katsepüüke erinevatel lõikudel ei teinud, suundusin otse mere äärde.

Voolu polnud üldse. Püüdsin alguses 12 grammisega, aga tuule tõustes ei olnud enam aru saada, millal tina põhja jõuab ja nii kolisin hiljem 20 grammistele üle. Kohe alguses sain ühe mõõdukoha. Siis ühe togimise. Paar ankrut hiljem üks haugilaks, kes parda ääres ka ära käis. Midagi nagu toimus ja samas ei toimunud ka.

Edasi läks veel kehvemaks. Tuul kerkis, väikeseid togimisi enam kindlalt tuvastada ei suutnud. Käisin ankrutega edasi tagasi ja siis järsku enam ankur ei pidanud. Tuule mõju oli juba liiast. Vahetasin ankru suurema vastu, too aga on selline, et sellega võiks läänemerel kaableid katki vedada. Sisse viskad, välja sikutada ei taha.

Vahelduseks tehtud troll andis rapala ahvena värvides landiga ühe kolme kilose haugi. Peagi sain aga aru, et ega see vool täna ei tule = võttu ka mitte. Kella ühest kuulutasin oma kannatamise selle tormi käes lõppenuks.

Tagasiteel vaatasin korraks kümne haru alumist osa. Trollides ei miskit, jigitades üks kerge togimine. Poole kolmest kuulutasin päeva juba lõppenuks.

Kokku siis vaid kaheksa võttu. Üks mõõdukoha, kaks kohakonna (üks tragitud - neid seal ikka järelikult on) ja kaks haugi.

...

Peale kolmapäevast nõrka tulemust olid ootused neljapäevaks suuremad. Vaevalt, et kaks päeva voolu pole ja üldse lubas terveks päevaks väga mõnusat sooja ning sompus ilma. Tuul ka poole nõrgem kui päev varem. ..Aga lõpuks läks nii, et täna samuti voolu ei antud.

Hommikupooliku olin mere ääres. Kella üheni. Käisin kõikvõimalikud paigad mitu korda läbi ja sain kokku... 2 võttu. Üks neist oli haugilutt. Kauemaks ma sinna jääma ei nõustunud. Suundusin sügava peale, kopra augu tsooni.

Alustuseks proovisin sügava lõigu alumise osa läbi. Siis trollisin pool lõiku ja seejärel maandusin kopra augu juurde ankrusse. Keskvett oleva randi serva. Juba esimene vise pakkus võtu. Õigemini otsavajumise paadi all. Kukkus ära. Lisa ei tulnud.

Teine ankur viskepikkuse võrra allavoolu ei pakkunud midagi. Tegin vist kuuenda viske selles ankrus (üldjuhul ma üle 3-4 viske ei tee, kui mingit märku ei anta) ja plaanisin seejärel edasi tõmmata, kui natukene enne paati rünnati lanti tagant poolt. Kala jäi otsa ja sain üle pika aja kahva kasutada. 1.7 kilone koha tuli kohupiima/roosa kõhualusega silikooni peale.

Järgmine vise pakkus korduse eelmise ankrupaiga võtust ja ka see kala kukkus ära. Mõlemad vajusid otsa kohe väljakerimise alguses, kuidagi täiesti passiivselt, ilma matsu või pauguta. Seejärel tekkis vaikus.

Hakkasin siis värvidega mängima ja mingi aeg läks pruuni silikooni peale närvi üks 43 cm konn. Seejärel veel keegi proovis... Järgmised värvid hakkasid vaikselt veealust elu läbi kammima. Kolmanda kala leidsin rohelise silikooniga. Kilone koha.

Peale viimast ei aidanud enam ei värvide vahetamine, ankrupaiga sättimine, allpool ankrus proovimine ega ka ülalpool loopimine. No mitte kui midagi. Kogu "action" oli kella poole kolme ja poole nelja vahel. Rohkem võtte ei saanudki.

Koduteel trollisin kümne haru enda poolse osa läbi. Kus lood alles joonistas kalu. Latikaparved, miskid väikeste kalade parved ja palju ilusaid kaari parvede servades, mida ma oma peas ikka röövkalaks liigitaks. Palju neid oli, võtma neist keegi ei nõustunud.

Päeva peale kokku siis vaid 9 võttu. Trollides 0... Kolm mõõdukoha, üks haugipoiss. Kehvake...

Soomes, 21. oktoober 2025

Teisipäeval jõudsin jõele hiljem. Trenn vajas tegemist. Kusagil poole kümne paiku sättisin alles minekule. Väljas oli mõnusalt soe ja sompus ilm. Sõites polnud isegi näol ega kätel külm. Mõnus.

Alustasin kümne haru meie poolsest otsast. Siis kiire kontroll ilusa maja all ja seejärel juba hooga jõe suudmesse, kuhu jäin kuni õhtuni.

Päev kujunes valguse mõttes kaheks erinevaks perioodiks. Kuni lõunani oli pilves, peale seda tuli päike välja. Vastavalt sellele toimisid ka täiesti erinevad silikoondi. Pilves ilmaga tumedad ja päikesega valged/heledamad.

Juba esimene ankur andis teada, et täna saab lõbus olem. Kala oli all ja aktiivne. Sain kuue viskega järjest võtu ja vaikselt hakkas kohasid ka paadini jõudma. Olin landikarbist pruuni, mustade täppidega mikado silikooni leidnud ja seda togiti isuga. Võtte oli terve päev kahte liiki. Kas kerge togimine või siis paadi alt konkreetse matsuga otsa lendamine. Seda teist juhtus pea pooltel võttudel!

Lõuna paiku, kui päike välja tuli läks võtt heitlikumaks ja kala hakkas eelistama heledamat tooni. Valged silikoonid punase sabaga. Pruunile värvile keerati konkreetselt selg. Aga ega heledamat ka just sageli löödud. Nüüd tuli võtte ikka harvem. Vast iga veerand tunni järel. Ja kella kahest muutus seegi aktiivsus veel väiksemaks.

Tegin vahepeal ka paar trollimist ja ei saanud sellega ühtegi võttu. Ei toimi need voblerid hetkel. Kuna trollimine on mul jigipüügile vahelduseks ning puhkamiseks, siis otsustasin seekord proovida "puhata" teistmoodi. Panin paadi ninasse tooli ja harrastasin vahelduseks istudes jigitamist.  Haakida oli niimoodi kehvem ja kahjuks ka üks kena poiss ilmselt tänu sellele plehku pääses. Aga mis teha - tervet päeva ikka püsti seistes püüda ei jaksa.

Kella kolme ja viie vahel näidati vee all natukene rohkem aktiivsust, aga pigem togis kala nüüd mitu korda enne kui pakutava ära võttis. Värvide kohapealt said kohad sinasõbraks roheka-kollasega. See tundus langeva päikese ajal neid rohkem närvi ajavat. Kella viiest aga lõppes kõik, sest päev otsa olnud kerge vool keerati kinni ja sellega ka kala võtt.

Kokku päeva peale 36 jigivõttu (meelega lugesin kokku :-). Paadis käis 17 koha (14 mõõdus ja 3 alamõõdulist). Sordi üle joriseks - kaks kala olid üle kilo, ülejäänud 43-50 cm vahel. 2 haugi leidsid ka päeva jooksul jigi üles. Trollimisega jäingi nullile, isegi võtte ei saanud.

Kala tundub jões ikka piisavalt palju olevat - sain täna kahel järjestikusel viskel koha otsa tragitult!

Lahe päev oli! Homme lubab korralikku tuult ja edasi kisub vihmasemaks.

Soomes, 19.-20. oktoober 2025

Pühapäeval keeras ilma soojemaks. Päeval oli mõnus päikesepaiste ja talvekombes istumine kümne kraadise sooja juures oli juba pisut liiast. Lõunakaare tuul puhus õnneks pisut tugevamalt ja aitas jahutamisele natuke kaasa.

Võtule ilmamuutus kahjuks positiivselt ei mõjunud. Üks masendavamaid püügipäevi, mida mäletan. Käisin ära linna all, põõsa augus ja mere ääres. Jigitamist kümnetes erinavates ankrupaikades; trollimist piisavalt, et läbi mängida enam kui kümme erinevat voblerit. Kogu selle vaeva tulemuseks 1 (üks) võtt. Pruunika jesse otsa üks pooleteise kilone koha ära eksis. Rohkem ei miskit.

Põhjus oli ilmselt selles, et vool keerati täiesti kinni ja päeva jooksul seda ei tekkinudki.

Teisel paadil läks pisut paremini. Kümne harus, meie poolses otsas, komistasid nad lõpuks paarile võtvale kalale otsa ja said ühe koha ning haugi. Lisaks paar äraminekut.

Võrgust võeti seekord välja lisaks tavalisele kraamile ka 8.5 kilone haug

...

Esmaspäeval teised lahkusid ja ma jäin üksi. Traditsiooniliselt on nii, et kui teised on koduteel, siis mul hakkab võtma. Enam-vähem nii läks ta seekord :-) Päev erines eilsest kardinaalselt.

Alustasin küll kümneharus nullitades, kui aga mere äärde kohale jõudsin, tehti mulle paari minutiga selgeks, et eilne on unustatud päev ja täna nii ei lähe. Kohe trollides koha ja seejärel ka haug otsas.

Passisin terve päeva kuni õhtuni selles rajoonis. Tegin punase maja sirgel ja ka järgmise alguses hulganisti jigiankruid. Trollisin sirge mitmeid kordi läbi. Tulemuseks kokku 6 (jigitades 4) koha ja 4 (jigitades 1) haugi. Muidu võiks isegi rahule jääda aga koha sort oli nadi. Enamus sellised 42-46 cm. Vaid üks kilone eksis sekka.

Tundus, et kala hakkab vaikselt selles külmalainest tekitatud letargiast ärkama. Jigivõtud on veel üsna passiivse iseloomuga. Päeva 15+ võtust vaid ainult üks oli korralik pauk. Teised sellised kerged togimised või nõrgad nõksakad. Ka trollides oli üsna mitmeid ärakukkumisi.

Imelik oli see, et haug järsku sügavasse ilmus. Viimane reis ja selle reisi esimesed päevad küll haugist eriti märku ei andnud.

Loodiekraaniga on kaks päeva juhtunud selline lugu, et mingi hetk joonistub tunniks ajaks rämedalt kalu ekraanile. Ja need ei ole latikad. Kalad olid kahe-kolme kaupa üksteise peal, siis 5-6 meetrit tühjust ja juba joonistusid järgmised kaared. Ja seda mitmesaja meetri ulatuses. Natuke aega oli nii, aga seejärel kadusid nad mõlemal päeval kuhugi ära. Kui eile ekraanile ilmuti, siis mingit actionit ei tekkinud. Täna olid ekraanipildi elavnemine ja võtt üsna üheses seoses.

Jigides mingit värvieelistust ei tekkinud. Kui päike paistis taheti heledamaid, kui päike läks pilve taha, nõuti tumedamaid toone. Vobleritest toimis vaid pruunikas jesse.

Lõunast alates tekkis korralik vool. Jigitades pidi 30-35 grammiseid päid kasutama.

Soomes sügisene teine ring, 17.-18. oktoober2025

Reedel tulime koos Jaanuse ja Kõutsiga kolmekesi üle lahe. Endale ma seekord paarimeest ei hankinud, kuna polnud 100% kindel, et kas saan ikka reedel tulla. Õnneks läks kõik plaanipäraselt ja nii me kahe autoga hommikuse praamiga Helsinkisse maandusime.

Mulle on alati meeldinud see oktoobri keskpaigas käimine. Kuigi ebamugavusi on palju - mökkist on vesi ära võetud, vahel on ilmad üsna jäised jms. - on tolle kuu keskpaigast ikka need parimad saagid tulnud. Enamasti. Vahele tuleb ka ebaõnnestumisi ja need on olnud seotud enamasti kõrge veetasemega. Seekord lubas aga mõistlikku veetaset ja voolu. Parajat veetemperatuuri. Ja ka ilmad üsna mõistlikud sügise kohta.

Arusaadav, et ootused olid seetõttu keskmisest suuremad. Seda üllatavam oli see, et reedese kolmetunnise püügiga jäime kõik nullile. Polnud seda võtvat kala kusagil, kuigi loodi ekraan jutustas kenasid kaari pea igal pool. Käisin ära saare taga, ilusa maja rajoonis, tünni sirgel ja mere ääres. Jigiga ainuke võtt saare tagant (võis olla ka latikas). Trollides punase maja rajoonis. Otsa keegi ei jäänud.

Ilmselgelt on ilma järsk jahenemine mõjunud võtule halvavalt. Päev varem oli kala saadud; nädalavahetusel oli veel päris hästi närinud. Nüüd siis aga nii. Õnneks parandas teise paatkonna tuju võrgust võetud säinad ja korralikud ahvenad.

...

Ka laupäev oli üsna samasugune. Hommikul oli korralik pakane. -4 kraadi. Seetõttu varakult peale minna ei tahtnud. Alles kella üheksa paiku läksin ja siis oli ka olukord selline, kus jigitada poleks saanud - rõngad oleks puhta jääs olnud. Seetõttu tegelesingi alguses trollimisega ja päeva soojenedes aina rohkem jigitades.

Ära sai kontrollitud diivani augu rajoon, põõsa auk, punase maja rajoon ja suur osa kümne harust. Päeva ainukesed võtud sain suudme lähedalt. Keskpäeval kahe tunni jooksul neli jigivõttu. Kolm neist nii väetid nagu oleks särg kallal käinud, üks aga pani matsu ja leidis tee kasti. Kilone koha. Kärts rohe-kollase värvi peale. Vähemalt käsi valge.

Trollides sai läbi mängitud pea kõike mida landikarbist võtta oskasin. Erinevad jessed, rapalad, karikkod, yozurid. Ainukene võtt oli pruunika jesse peale. Ja seegi kala ei jäänud otsa.

Üsna masendav püügipäev, kui saad vaid viis võttu. Tunne oli, et isegi kasarist oleks rohkem koha saanud :-)

Teisel paatkonnal polnud harrastusvahenditega püüdes sugugi parem olukord. Üks võtt trollides kopra august ülesvoolu, oli ainukene elumärk terve päeva peale. Võrk päästis jälle päeva - säinad, ahvenad, haug, tõugjas ja ka üks koha.

Esialgu on seega seis üsna trööstitu. Vast läheb siiski paremaks. Homme peaks vaatama linna poole.

Vesi on 8 kraadi soe.