pühapäev, 13. jaanuar 2019

Pärnu jõel siiga otsimas 12-13. jaanuar 2019

Kaks päeva Pärnu jõel. Täispikkuses. Hommikust pea pimedani ja ca 80 protsenti ajast siiga meelitamas. Täiega ära väsitas. Tulemus...

Laupäeval lubas päikest. Kui ikka jaanuaris päikest lubatakse, tuleb platsis olla. Poole üheksaks olin juba kohal. Teepeal sai vähemalt kaheksat kitse ja ühte rebast nähtud. Loodusmärgid, mis Kasaril midagi head ei tooks.

Väljas paar kraadi külma. Tuul edelast. Pilvitu ilm kuni lõunani välja, siis vaikselt vinesse kiskus. Rõhk, mis niigi vastu maad, 735 mm, kukkus päeva jooksul veelgi.

Esimene kiire peatus vimmaaugul näitas seda, et voolu pole. Viis tiiru kirbuga üles-alla ning tuvastatud et ka vimba pole. Kuna see kala polnud tänane eesmärk siis pikalt edasi jokutama ei jäänud. Vaikselt hakkas rahvast ka juba tulema ja massi sees püük pole just lemmiktegevus...

Panin ühe soojaga siia tsooni välja. Tahtsin päikesekuma metsale tekkimise ajaks kohal olla. Keha sai soojaks ja järgmine tunnike istusin vaat et hõlmad valla. Olin lootnud, et siig teeb kohe vara hommikul ühe tiiru, aga. nooguti pealt sellele küll kinnitust ei leidnud. Mängisin suurest igavusest kaasa võetud Lucky nimelise loodihärraga. Too piiksus vist küll nii nagu jumal juhatas - nädalavahetuse jooksul temast õiget sotti ette ei saanudki...

Alles kella poole kümne paiku sain esimese võtu - vimb kurask oli siia territooriumile ära eksinud. Paar minutit hiljem teine ka veel otsa. Mõlemad läksid koputamise peale õnge. Tundus, et siia varahommikust tiiru ei tule ja otsustasin seejärel hommikusöögi ette võtta. Võiku paremas käes ja ritv vasakus. Kõigutasin sellist ebarütmilist mängu - no ei suuda vasakuga ühtlast rütmi hoida. Korraga aga kirbu allakukkumise pealt  hooga langemine peatati. Käsi haakis automaatselt ja päris korralik kala haakimise järel otsa jäi. Võiku lendas kus seda ja teist...  ja samal ajal kala ära kukkus. Krt. Täiega vanduma ajas.

Järgnes pea kaks tundi mitte kui midagit. Kui üks unna otsa toimetatud ahven välja arvata. Päike hakkas juba vaikselt vastaskalda alust valgustama ja nii otsustasingi et käin seal ka ära. Mõeldud - tehtud. Uus koht, auk sisse, kiire siiamäng käima ja enne kui arugi sain, tegi keegi nõksaka ja otsas ta oligi. Kõva pekslemine põhja kohal, kiskusin kala kärsitult üles poole. Saingi teise juba augu alla ja nii 500-600ne siig vahtis august vastu. Järgmine hetk  aga nägin juba saba välkumist. Krt. nr 2 oli ilmne tõsiasi. No ilmselt oleks ta niikuinii tagasi lasknud, aga niimoodi jehhat tõmmata... Ikka väga ebaviisakas käitumine.

Tunnikese mässasin samas tsoonis, siis loobusin ja tatsasin tagasi hommikusse püügipaika. Seal valitses aga endiselt vaikus ja otsustasin siis vahelduseks kaldaalust sügavamat ala ka proovida. Auk jäässe sisse. Ilmselt otse kellelegi pähe puurisin. Kala koheselt kaks korda ennast näitas ja siis ühe korraliku litri noogutile pani. Kirpu kontrollides oli sääsevastsete puntrast järel vaid üks tühjaks lutsitud vastne järgi jäetud. Pingutasin mis ma pingutasin, aga uuesti võtma kala ei saanud.

Kella kaheks olin siiapüügist lõplikult tüdinud ja kolisin päeva lõpetuseks vimmatsooni. Nood aga magasid õndsat talveund. Null võttu. Kella kolme paiku tulin maha ära.

Kokku siis sai kontakti võetud ilmselt kolme siiaga, kätte aga ei ühtegi. Lisaks kaks vimba ja kolm unna-ahvenat. Ikka väga lahja võtuga päev oli - jõgi oli pealelõunaks praktiliselt rahvast tühi.

...

Õhtul saunas mõtlesin, et vaevalt see kala kaks päeva nii passiivne on. Rõhk küll kukkus edasi, hommikuks juba 720 peale. Minu vene-aegsel masinal hakkab vaikselt skaala otsa saama... Aga ma ei lasknud sellest ennast heidutada, kuigi oli selge, et päikest teisel päeval ei näe. Plaan sai paika - uus katse.

Sedapuhku olin hommikul juba kella kaheksaks kohal. Kuna sõit toimus pimedas, siis õnnestus loodusemärke mitte märgata, kuniks vaevu pool kilti enne kohale jõudmist, lausa majade vahelt kaks kitse auto eest läbi tormasid. Sentimeetrite mäng päästis kokkupõrkest.

Otsustasin vimba mitte uurima jääda ja suundusin otsejoones siiaaugule. Püügikast maandus eelmise päeva jälgedesse. Järgmised kolm tundi passisin sisuliselt ühes ja samas kohas.

Kella kümne paiku õnnistati mind järjekordselt vasaku käe võtuga. Sedapuhku aga oli aga kohe tunda, et see pole päris see... Väike alamõõduline siiapunn käis korra värsket õhku hingamas, enne kui sai oma loomulikku keskkonda tagasi.

Viis minutit hiljem järgmine kala all. Paar näitamist ja siis üks tühi litter... ja kõik. Lucky karjus meeleheitlikult, kui mõne bemmimehe tümpsumasin, aga kala võtma uuesti ei saanud. Proovisin ka teistest aukudest, aga ei miskit.

Lõuna paiku tegin tiiru teise kaldasse ja tulin sealt peagi tagasi. Tagasiteel jalutasin miski imeliku tunde ajel tagasi pisut rohkem ülesvoolu. Tegin siis augu suvalisse kohta, kuhu kunagi polnud puurinud. Vett nii 3+ meetrit. Paar minutit mängitud ja korraga jõhker "pendliefekt" noogutit läbistas. Keegi vist sabaga äsas... Kannatlikult jätkasin samal augul, aga ei miskit. Tegin veel ühe augu samasse tsooni ja tulin sealt pärast veel algsele augule tagasi. Lõpuks sealt üks vimmapunn  lohutuseks otsa kargas...

Kuna ilm oli üsna vastik - tuul piki jõge ja kontidesse jahedus puges, siis jätsin püügipaiga lõpuks maha. Edasi Reiu alla. Erinevad augud, erinevates kohtades, erinevas suuruses ahvenapunnid. Tipa-tapa lähenesin lennuki alla, kus kella poole kolme paiku nädalavahetusele joone alla tõmbasin. Vimb endiselt magas, püügi-isu oli ka lõplikult otsa saanud. Eks see siiapüük nii väheste võttudega (jaanuar ju) natukene sunnitööd meenutab. Vist sai pisut ka üle pingutatud...

Täna siis kokku ka kontakt ilmselt kolme siiaga. Positiivse poole pealt, et üks uus koht sai avastatud...Saak, aga - viis ahvenapunni ja üks vimmapunn: teiste sõnadega saaki polnud.

Siia poolelt nagu natukene hakkaks looma, aga võtud kõik sellised pika ponnistamise tulemused, kala on all, aga närvi ei lähe ... no ikka vara veel. Lumekiht peal ei tee kindlasti asja ka paremaks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar