laupäev, 5. jaanuar 2019

Pärnu jōel, 05. jaanuar 2019

Uus aasta, uued püügid. Aastavahetuse torm tōi sooja ja vihma ning kupatas maja alt jää ära. Vōi jäi ta vee alla mädanema, vahet ju pole... Kasaril viskas ka pool meetrit vett juurde, ilmselt ka seal kōik läinud. Isegi uurima ei viitsinud minna -vōtsin aasta esimeseks püügiks plaani Pärnu jōe, seal vast ikka kenasti jää alles.

Hommikul pōōnasin pikalt ja nii jōudsin jōele alles poole kaheteistkümneks. Jääd terve maailm - 15+ sentimeetrit kindlasti. Ka mōned püüdjad peal.

Vammused selga ja püüdma. Kui auto juures oli täitsa mōnus olla, siis nii kui kurve peale vimmatsooni jōudsin kangastus tõeline arktika. Väljas küll vaid 3 kraadi külma, aga tugev pōhja tuul tekitas sellise tunde et...käpikud kätte, kapuuts pähe. Huhh kui külm.

Kuidagi toppisin külmuvad sääsevastsed konksu otsa ja läks mänguks. Esimene tiir ja kohe keegi näitas ennast. Teine tiir ja sama lugu. Järgnes veerand tundi mängitamist, kus proovisin ära kōik oma nōksud - tavaline tempo, kiire tempo, kõigutamine, põhja togimine, koputamine ... vaid pea peal seistes jäi proovimata:-) Kala võtma ei saanud. Kolisin siis kōrvale tehtud augule.

Teisel augul viis minutit vaikust ja suundusin tagasi. Uuesti erinevate stiilide katsetused, kui koputuse teise seeria keskel pandi noogutile konkreetne plumps. Ja otsa jäi. Edasine oli kui komöödia ruudus - esmalt hammaste abil esimene kinnas käest, siis sama liigutus teise kindaga. Kala allpool mōtles ilmselt, et mis seal üleval toimub... Vabanenud lisatarvikutest venitasin vaikselt kala üles. Tegi mõnusat sõitu, auku ta lõpuks tuli. Kena poole kilone vimb.

Uuesti kirp alla ja kohe keegi ennast näitas. Ja jälle sama lugu - proovi kuidas tahad, aga ei saa kala korralikult vōtma. Olin juba valmis loobuma ja siiga otsima minema, kui uuesti koputuse mängu peale konkreetne vajutus. Seekord vōttis riietusest vabanemine nii kaua aega, et kala kasutas vōimalust ning keeras ennast konksu otsast lahti. Krt. Ei meeldi see kinnastes püük mulle.

Kartsin, et sellega on nüüd võtuga ühel pool, aga kümme minutit hiljem keegi uuesti all. Esimese näitamise järel tehtud haakimine läks tühja, kuid jätkasin mängu samast kohast edasi kus kirp pidama jäi ja poole meetri kōrgusel põhjast vajutas vimb ära. Teine maakera venis jääle.

Selleks ajaks oli mul arktilisest kliimast juba üsna külm ja kui viie minuti jooksul rohkem midagi ei juhtunud, otsustasin lahkuda. Aitas küll vimbadest. Huvitas siig ja lisamotivatsiooniks vōimalus kõmpides uuesti soojaks saada.

Järgmisena Reiu alla, siis edasi Aini lemmikkohta. Seal kandis kattis kallas pisut tuule ära. Reiu alt paar kiisa vōttu. Teisest kohas kaks ahvenat. Esimene nii 150 grammine andis lootust, et äkki miski parv; järg aga oli hämmastav - hüperaktiivse vōtu pakkunud punn, mille vaatamiseks oleks luupi vaja olnud:-)

Edasi sügava siia augu peale. Siis kalda äärse sügaviku juurde. Vaikus. Siiast ei kippu ega kõppu. Vara ka veel muidugi.

Kella poole kolmeks otsustasin alguspunkti tagasi vantsida. Otsisin vana augu üles ja istusin seal tunnikese. Üks alammõõduline vimb eksis otsa, aga õhtust võttu ei tulnudki. Pool neli tulin maha. Läbikülmunud. Ōhtune saun soojendas kondid alles üles. Päris karm päev oli.

Rōhk tōusis päeva jooksul üsna jōudsalt, küündides ōhtuks 762mm-ni. Ōhtupoole tuul pisut vaibus ja ka pilved vajusid laiali.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar