reede, 28. juuni 2019

Tagasi Soomes, 28. juuni 2019

Mulle üldse ei meeldi siia suvel tulla, kala niikuinii ei võta ja sääski on liiga palju, aga Kõuts rääkis seekord augu pähe. Argumenteeris kolme aasta taguste kohadega, kus mind oma 4.2 kilosega iludusega lausa kolmandaks jäeti... Nii me neljakesi - Mihkel, Kõuts, Harri ja mina - neljapäeva õhtul kohale sõitsime.

Kuna Spinner oma kuuepaadise armaadaga - või on see laevastik?-  oli saabunud juba paar päeva varem, siis telefoniluure andis teada, et 5.3 kilone olla juba käes ja lisaks üks suurem ära läinud. Nojah, need on need kalamehe jutud.

Õhtu venis loomulikult pikaks ja noored ei saanud hommikul maast lahti. Nii saime alles kella üheksa paiku vee peale. Minu paadi ankrumeheks oli sedapuhku Harri, kelle jaoks jigitamine täitsa uus maailm. Alustasime seetõttu kümne haru nurgas A ja O -ga.

Edasi juba jõele. Vesi 19 kraadi. Vool nullis. Päike laiutas keset taevast, aga lääne tuul hakkas vaikselt hoogu juurde kerima. Võtsime hooga pea põõsa auku välja ja parkisime ennast peale loodimist kümne meetri peale. Kolm viset ja ankrumehel korraga kala taga. Peale pikka venitamist 1.5-2 kilone koha veepinnale kerkis. Korra keeras pinnas ja .... No esimese jigitamise kohta ikka ulme.

Sellega võiks tegelikult päeva kokku võtta. Edasi läks nii nagu juunis pidi minema. Jätkasime samas tsoonis tunnikese. Võtuke siit, võtuke sealt. Ära kukkumine, otsa ei jää ... ja mõlemal sama lugu. Seejärel sekkus mängu tegelane nimega laine, mis keeras terve päeva võssa. Ankur lihtsalt ei pidanud enam. Kadedusega vaatasin kuidas kõrval teised paadid oma vööriankrutega majandasid. Esimest korda vist mõtlesin, et äkki peaks ka selle ostma...

Proovisime erinevaid ankrupaiku. Parimaks elamuseks nende pooltriivide seas jäi kaks võttu põõsa augus. Esmalt tagant keegi otsa vajus ja haakimisel kaks soomust konksu otsa jäi. Seejärel uus vise wake klouniga ja selline mats samas paigast, et käed värisema võttis. Kala otsa aga ei jäänud ja kolmandat võttu enam ei pakutud. Ei teagi kes see oli ... Pealelõunal minema trollisime. Tiksusime kuni kõrkjate auguni välja. Hunnikus punnhauge. Kolle ei kusagil.
Õhtupoole ronisime piki väikest haru tõotatud maale tagasi. Laine polnud järgi andnud, kuid kuidagi saime päris kõrkjate ääres ennast poolankrusse. St. et hetkeks oli paat ankrus, aga nii kui kellelegi lant kinni jäi või raskus ühest paadi servast teise kandus siis hoobilt paat uuesti pooltriivis oli. Sain sellise mässamisega lõpuks ühe koha külmakasti. Kaal...hm kilo äkki. Loomulikult lisa ei saanudki tulla, sest paat uuesti triivi läks...

Jändasime seal paar tunnikest. Mõned võtud veel, mis aga lisa kasti aga ei toonud. Kuna tuul ka vaibumise märke ei näidanud siis andsime alla ja lahkusime. Trollides. Sada meetrit hiljem kingiti mulle veel üks kilone koha.

Tiksusime uuesti oma pika tiiru ära. Harril kolm kohakonna ja üks säinas. Mul paar haugipunni. Kell üheksa kolisime koju ära.

....

Kõuts ja Mihkel tegelesid päeva jooksul multitaskinguga. Esmalt muidugi konjakid. Neid oli kaks. Oli. Seejärel mootor, seda neil nagu vahepeal oli ja siis vahepeal mitte. Kuumenes teine üle. Peale konsultatsioone Eestis oleva mehhaanikuga eraldus mootorist termostaadi klapp ... mida iganes see ka ei tähendaks ... ja paat lendas lainetele edasi nagu vanasti. Tulemuseks hulk haugifileed. Suurim kala vist kolmene oli. Kümne harust. Koha neil polnud.

...

Üldiselt väga-väga imelik päev. Koha nagu on jões, võtte nagu ka. Kala aga...




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar