laupäev, 13. juuli 2019

Tornio jõel, 12 juuli 2019

Hommikune ärkamine nagu ikka kella kaheksa paiku. Jõe äärde vantsides ja pahvaka põhja tuult vastu vahtimist saanud, mõtlesin et sammun voodi suunas tagasi ... aga noh kui juba sai alla vantsitud, siis võisin vaevaks hommikuvõimlemiseks ühe kõva sõudmise ära teha. Lasin paadi samast rannast lahti ja kulgesin soome kallast pidi minema.

Tõeliselt vastikult puhus, kõvast aerutamisest vaatamata panin nagu kanuuga allavoolu leekima. Enne Iivika kivi sain lõpuks rahulikuma vee ääre peale, et hetkeks hinge tõmmata. Samal hetkel vajutas keegi punase ediga varustatud ritva. Paindesse ei jäänud, kärri ei jätkunud. Löögi tugevuse järgi pigem miski suurem harjus kui lõhe.

Edasi esimesest kärestikust paremalt mööda, kui ühte lõhet sabaga vahtu peksmas nägin. Hetk hiljem ka teist. Andsin siis aerudega samal liinil auru juurde, uskudes et miski parv äkki kulgemas. Nii kuni pumba auguni välja. Sinna jõudes jäi olukord painama ja panin ridvad kokku ning tulin samale marsruudile tagasi.

Landid sada meetrit enne Iivika kivi uuesti sisse. Üsna kalda ääres, et paat vähem alla vajuks. Hakkasin viiendat ritva alles panema, kui punase ediga varustatud ritv uuesti ellu ärkas. Sedapuhku jäi keegi ka otsa, aga selgelt mitte lõhe. Haug kurask. Konks nokast kinni. Krt.

Peale esimest kärestiku otsustasin, et tõmban siis kivide taguse rahulikuma ala ka läbi. Tulemuseks uuesti sama landi otsas haug. Kulgesin pumba auguni välja ja tulin tulema. See polnud püük vaid tuulega võitlemine.

...

Päeva veetsime Jaipaljukka polkul. Ehk ühel matkarajal, millel polnud varem käinud. Pellost pisut Rovaniemi poole. Päris huvitavalt oli rada tehtud - seitsme kilomeetrise trassi peale vaheldus maastik oma viis korda. Algus kulges läbi madalmaa laudteel. Seejärel jääaja poolt kokku tassitud kivihunnikumägi. Vahelduseks tavalist männimetsa, kus vanimad puud 400+ aastat vanad (NB! Soome vanim mänd on 800+ aastat vana ja asub samuti Lappis). Peale puhkekohta oli meie kodumaise kuusepadriku kord. Ja lõpetas raja kultuurmaastik istutatud ameerika mändide, kaskede ja teiste sisse toodud liikidega. Lahe ja huvitav rada oli. Keegi oli kõvasti vaeva näinud.


...

Õhtusele püügile sain kella kuue paiku. Tegin kaks ja pool-pool tiiru. Esimene soome kaldas ei andnud ühtegi märki kalast. Tuul oli vaibunud ja sõita oli mugav. Aga igav hakkas.

Teise tiiru võtsin ette Tupo jõe suudmest. Kündsin korralikult aerutades kõikvõimalikud sügavamad alad läbi ja jõudsin Jaanuse maja alla välja. Kuni sinnamaani nagu kaevus. Seejärel ärkas aga jõgi justkui laksust ellu. Esimene lõhe hüpe enne saart. Teine saare kõrval. Seejärel keskvees kaks hüpet.  Eemal madala peal veel üks.  Võtsin vaevaks keskvee läbi aerutamise. Paarile hüpanud kalale õnnestus üsna täpselt peale sõita, aga...

Enne pumba auku panin ridvad kokku ja läksin saare juurde tagasi. Alustuseks jälle üks kala ennast näitas. Sõudsin tema ees ennast rihmaks... siis pikalt-pikalt vaikus, kuni teise kärestiku juurde jõudsin. Olin plaaninud kärestikust pisut eemal mööda minna, kui ilus kala kärestiku ees oleva kivi taga õhulennu tegu. Selline 7-8 kilone, hüpe pikk ja ilusa kaarega. Loomulikult vahetasin trajektoori ja sõidutasin ka selle kala nina ees lante niikaua kuni suutsin...

Järgnes laskumine piki kiiret voolu, kus Lasse kivist keskvee poole järgmine lõhe ennast näitas. Juba eemalt sain paadi samale liinile ja laskusin rahulikus tempos kalale sisuliselt lagipähe. Vähemalt arvasin nii. Kuni kala kümme meetrit paadist paremal pool välja hüpates mu arvamuse kummutas.

Peale kärestikke panin kiirelt ridvad uuesti kokku ja läksin uuesti sama trassi proovima. Pumba augu juures landid likku ja nähtud kalapaigad usinalt läbi kammitud. Lasse kivi kõrvale jõudes otsustas lõhe seekord väljahüppe teha täpselt punase edi landi kohal. Kerkis nagu torpeedo otse veest üles ja maandus saba peale. Ime, et maandudes saba pidi konksu otsa ei kukkunud. Kala käitumine oli justkui näkku irvitamine - kaua sa tropp siin sõidad, ma ei kavatse niikuinii võtta. 100 meetrit hiljem paningi ridvad kokku ja kuulutasin päeva lõppenuks. Päris tigedaks ajas seekord see kala mind. Oleks viiesajane taskus olnud, oleks selle vette visanud ja käratanud "osta endale ise meeldiv lant, raisk". Täiesti lootusetu tunne, usk kukkus miinusesse, tahe nulli...

Ei ole vist minu kala seekord jões.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar