laupäev, 12. oktoober 2013

Kasari jõel tonkatamas, 12. oktoober 2013

Hommikul, no mis hommikul, kell pool kaksteist, ehk siis ennelõunal, hüppasin korraks autosse ja sõitsin tunnikeseks Vigala jõele vimma kohta. Poole tunniga oli selge, et vimba pole kodus - ei ühtegi võttu... ja panin asjad kokku. Tulin maakoju tagasi, kass oli vastas ning nõudis kala. Kiirustasin tagantuksest ruttu tuppa...

Päeva peale vaikselt molutades, tekkis plaan vaadata õhtu poole suurele jõele. Eeskätt tonkatades kassile midagi tuua ja võibolla õhtuhämaruses mõni luts ka koju venitada. Mõeldud - tehtud; rääkisin kassile loo ära ja panin autole kella nelja paiku uuesti tuurid sisse. Suund Vanamõisa kanti.

Tee peal pikalt mõtlesin, et kas minna sügava peale või madalikule. Sügaval alati vimba saanud, kuid lutsuga nadim.  Samas veevool olematu ja vesi maas ning kala niikuinii passiivne, otsustasin madaliku kasuks, seal jõgi kitsam ja mingi vool vast ikka on ning kui kala söömas, siis sinna ta oma jalad (või uimed?) ikka seab... Koht kivine ja kitsas. Kaldad ilusad ja kuivad, nagu kuurortisse kalale tulnud. Üldsegi mitte nii nagu sügiseti tavaliselt, kus pori üle kummiku ronib ...Ilm ka mega, päike ja mõnusalt soe (12 kraadi), tuul ka pea olematu - no mis sa oskad paremat tahta.

Törts enne viite lajatasin madalikule tonkad sisse.Üks tonka söödakorviga, teine ilma. Kummalgi üks lips, mille otsas värskelt korjatud mullaussid.

Söödakorviga tonkaga läks kohe actioniks - miskid punnid kohe kallal ja peagi ka paar korralikumat võttu. Esimene kala, kes välja ronis, osutus vimmaks. Oleks võinud suurem olla ...
Uus uss otsa, söödakorv täis ning järgmised närimised kohe otsa.  Samasugune vimb otsas ja pani vahetult enne kallast plehku ...Samal ajal traditsiooniline tonka vaatas kurvalt kõrvalt ja ridvaots püsis paigal kui naelutatult.

Jändasin söödatopsiga. Vimba enam ei tulnud, kuid särg oli aplalt õgimas. Särg alustas võttu tavaliste üksikute toksudega, siis sikutas neljakümne grammise söödakorvi hooga põhjast lendu ning pani minema. Ja nii mitu korda järjest. Noppisin kassikalad kenasti sumpa ja hõõrusin rahulolevalt käsi - vähemalt ei pea koju tagasi hiilima ...

Teine tonka aga kõrval kui täiesti eri maailmas. Viskasin samale joonele, kus söödatopsiga, aga ikka vait. Võibolla korra poole tunni jooksul keegi leidis selle üles, rüüstas natukene ussi ilma otsa jäämata ... panin uue ussi asemele, vaikus edasi...

Särgede trall kestis pea päikeseloojanguni ja katkes siis kui lõigatult. Miskid pudinad sikutasid veel ussi, aga üsna passiivselt. Samal ajal  tekkis samasse lõiku keski röövik - iga kord kui viskasin söödastatud korvi vette, toimus mõni sekund hiljem samast paigast viidikate paanikas sööst  ... ilmselt miski haugitatt leidis, et kokku kogunenud valget kala on mõnus ja lihtne maiustada... Ja lõpuks otsustas too limatuub mu tonkat rünnata, viies rakenduse endaga kaasa...

Õhtuhämarus möödus üllatavalt passiivselt, miskid kiisad torkisid aegajalt, kuid midagi viisakamat otsa ei hakanud. Sättisin enda taskulambi valmis, et lutsude rünnakut tagasi tõrjuda.

Päike loojus ja kuu tõusis. Hämardus kohutavalt aeglaselt. Ridvad vaikisid jonnakalt, hoolimata nende ümber viskamistest. Kella kaheksa paiku sain lõpuks ühe võtu, kuid seegi ei jäänud otsa. Olin liialt kärsitu ja haakisin selgelt liialt vara...

Kella poole üheksa paiku said mu peas sauna mineku mõtted lõpuks võitu lutsupüügi mõtetest ja sättisin ennast kodupoole.

Lohutasin ennast, et küllap on lutsu jaoks veel vara...ehk mõni teine kord ...



PS! Minust mõnisada meetrit ülesvoolu oli püüdmas neli meest. Kaks tundusid eestlased, kaks venelased. Kogus selle hämara aja jooksul korra üks venelane hüüatas, et nalim ... ja mõni hetk hiljem kirus, et plotva ... tundus, et ka seal ei olnud miskit pillerkaart ...



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar