esmaspäev, 21. oktoober 2013

Kohapüük Lääne Soomes, 21. oktoober 2013

Hommikul silmi avades ei uskunud oma silmi - jõgi täiega jääs. Öö oli olnud  tuulevaikne, selge ja parajalt külm nii, et meie madala veega haru oli korralikult kaane all. Jää paksus õnneks vaid pool sentrimeetrit.

Ajasin mootori käima, vesi ei jookse. Mõne aja pärast sai  käima. Ja siis jääd murdma...

Suurele jõele jõudsime nii kella kümne paiku. Ilm ikka veel miinuses, aga mega ilus. Tuul täiesti olematu, päike sillerdas veepinnalt vastu, veeaur pinnalt moodustas laheda vatja kihi. Tänane plaan oli alustada diivani augu alt, liikuda allavoolu, et siis voolu tekkimise ajaks põõsa kanti välja jõuda.

Hõbedane silikoon otsa ja püüdma. Ilm oli ikka rämedalt külm. Vaevalt pool esimesest viskest keritud, kui rõngad juba jääs. Leotasin ritva aegajalt jões, et saaks kuidagi kerida. Peagi hakkas ka rulli küljes olevale rullikule jää tekkima ja poos sinna nööri.... Üks pidev sulatamine ...

Tegin teise viske randi äärde ja poolel teel vajus keegi otsa. Kena ülekilo koha paadis. Viljar pomises kohe, et ilmselt ka viimane ... Pommitasime veel natuke samas kohas, kuid rohkem kala võtma ei saanud. Seejärel kiire põige augu teise serva, ka seal valitses vaikus. Hommikul püsti pandud plaan vajas täitmist ning võtsime suuna allavoolu.

Poolel teel Koskineni haruni tegime esimese peatuse. Lood näitas kala ja Viljar võlus külmakasti allakilo koha. Ja jälle vaikus... Edasi Koskineni haru nurgas, kus vanasti koha pea iga viskega tuli ... ei toksugi... seejärel "pudeli" alla, pool kilti eelmisest kohast allavoolu. Siin alati üks valvekoha passinud. Passis ka nüüd. Viljari toks ja mul hetk hiljem kohapunn otsa vajus. Rohkem elumärke ka siit ei saanud.

Järgmine peatus kivide juures. See hea ahvena koht. Neid kordi ikka kahe käe sõrmedel peab lugema, mil siit korraliku ahvenat välja roogitud...aga täna ei olnud see päev. Üks haug ronis pika meelitamise peale otsa, kuid koha ega ahven endast märku ei andnud.

Kell tiksus vaikselt voolu tekke ajale lähemale ja vajutasime paadimootoril gaasi põhja. Järgmine peatus ilusa maja kurve peal. Lood näitas kalaparve ja panime ankrusse. Ja kohe läks togimiseks. Ilmselt latikas? Peagi aga üks ahven Viljaril otsa jäi. Seejärel aga ka üks korralikum võtt, kuid otsa ei jäänud ning peale seda paadi ahtri alt selline pauk, et võttis käed värisema. No see küll latikas ega ahven ei ole. Pommitasime edasi ja samast kohast ka Viljaril keegi otsa vajus, kuid ära pudises. Edasised ponnistused vilja ei kandnud ning kulgesime edasi.

Uus peatus mõnisada meetrit allavoolu Jälle korralikud kalad loodil. Esimene vise randile ja keegi vajus otsa. Kohe korralikult ennast põhja istutas ja seal närviliselt pead raputas. Kuidagi pinnale ei tahtnud tulla. Pika venitamise tulemusena haugi muster veepinnale kerkis. Kaalu ilmselt kolme kilo tuuri. Lasin tagasi.


Mõned visked hiljem Viljaril samast paigast kohatatt ja siis tekkis vool. Võtte meil enam polnud ning otsustasime edasi kiirustada. Põõsa alla. Kohale jõudes alustasime põõsast ülesvoolu. Juba teist päeva näitas lood samas paigas tõeliselt ilusaid kolle ja sättisime ennast neid ärritama. Kohe läks actioniks. Korralik toks Viljaril, peagi ka minul. Kala löögid agressiivsed, kuid otsa ei jäänud. Mõne aja pärast paar punn koha otsa ronis ja siis jälle korraliku kala agressiivsed laksud. Vahetasin meeleheitlikult värve, koha tagus mitmeid, kuida otsa ei jäänud ühelegi. Umbes pool tunnikest kiusasime, siis väsisid kalad ja peagi ka meie. Liikusime viskepikkuste kaupa põõsa poole ja hiljema ka ülesvoolu.

Igalt poolt esimeste visete otsa kohapunn ning seejärel vaikus. Kalad oleks nagu aru saanud peale esimesi viskeid, et see ikka ei ole õige sööt...Selline aegajalt kala tuli kuni kella neljani välja. Selleks ajaks olin neist üksikutest võttudest tüdinenud ning kraapisin landikastist välja lante mida aastaid ei olnud kasutanud. Panin neid ükshaaval otsa ja andsin igaleühele ühe võimaluse...kuni kobistasin täiesti kollase landi peale, mis minu suureks üllatuseks hakkas kõikide visete peale võtte pakkuma. Viljaril samal ajal muude värvidega ei miskit. 

Kala polnud küll ilus, aga võttis konkreetselt ja pidevalt. Viljar peagi samalaadse  värvi kusagilt kasti põhjast välja otsis ja hakkas mu kõrval ridamisi väikest koha välja rookima. Uskumatu, see värv ei ole siin jões pea kunagi töötanud (meenub vaid üks kord, kui sama värviga ühel heal päeval kala närvi läks) ja nüüd ruulis täiega...

Võtte oli palju ja igav ei olnud, kuid mingit märki korralikust kalast ka polnud  ning kella viie paiku otsustasime võtta suuna ülesvoolu. Diivani auku. 

Kohale jõudes kolmanda viskega vähe alla kilo koha, Viljaril peagi üks punn ning seejärel totaalne vaikus. Jigitasime päikeseloojanguni välja ja andsime alla. Koduteel tegime peatuse veel kümne märgi all, kus kumbki sai miski võtu, aga kellelt, teada ei saanudki...

Kokkuvõtvalt päev - võtte oli, kala suurus aga väga lahja. Tegin vist isegi uue "isikliku rekordi" väikseima koha osas - ca 15 cm kohatatt oskas kuidagi ennast jigi otsa manööverdada. Ära võetud kalu vaid kolm.
Ilm see eest aga oli väga ilus - päike, tuuletu ja päeva peale korralikult soe...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar