laupäev, 19. oktoober 2013

Kohapüük Lääne Soomes, 19. oktoober 2013

Hommikune äratus juba tavaks saanud ajal, kell kaheksa. Ilm väljas - pehmelt öeldes torm. Vahtisime hommikukohvi kõrvale delfi valimisdebatti ja sättisime ennast kella kümneks linna. Varusid täiendama.

Pool kaksteist tulime tagasi ja lohistasime ennast vaikselt jõele, kuklas tiksus kogu aeg mõte, et kas tasub ikka minna... Suurele jõele jõudes vaatas vastu põrgu - ülikõva loodetuul, laine rullis ennast korralike vallidena vastu voolu. Täiesti masendav.

Sättisime ennast selle tormi meelevallas, diivani augu peale ankrusse. Seltsiks paat kahe tirgutajaga. Veerand tunniga oli selge, et päevad pole vennad. Vee all valitses vaikus ja kala ei toginud absoluutselt. Kammisime augu läbi ja selle servas kobistasin lõpuks ühe allakilo koha ära. Viljar tragis miski kohakonna ja see oli kogu kontakt kaladega... Tirgutajate paat ei tundunud ka just kalasoonel olevat, ühte kahvamist õnnestus näha, aga see oli ka kõik.

Samal ajal keeras tuul pisut lääne poole, mis tähendas antud jõelõigule veel suuremat lainet.

Kratsisime kukalt ja otsustasime trollida mere poole. Mõttes see, et äkki ilusa maja kandis oleval käärul võiks äkki vähe vaiksem olla ...

Panime voblerid järele ja liikvele. Peagi mul keegi võttis, kuid kukkus ära. Sama lugu törts hiljem ka Viljaril. Edasi tiksudes umbes kildi jagu hiljem eksis jesse otsa haugitatt ning jõudes ilusast majast allavoolu Viljaril järsku keegi taga. Tundus korralik kala. Kajalood oli vahetult enne kolme kena kala näidanud .... Üllatuseks aga ilmus veepinnale kilone latikapoiss, tragitult otsas.

Panime ennast samas kohas ankrusse ja jigitasime. Latikas togis usinasti, aga otsa ei kippunud jääma. Peagi sai meil sellest tuulest lõplikult villand ja keerasime "kümne märgi" haru peale. Katsusime edutult paaris paigas sirge peal ja kui meid sai mingi hetk rahepilv kätte, põrutasime "kümne märgi" alla püüdma.


Siin hoopis lõbusam. Kohast märke polnud, kuid ahven ja haug rabasid usinalt jigisid ning lõikasid kummilutusid nööri otsast. Lõbustasime ennast tunnikese ja saime "eluisu" tagasi.

Järgmine sihtkoht saaretagune ei erinenud millegi poolest eelmisest ankrupaigast.

Haug näris, ahven togis, koha vaikis. Kella nelja paiku panime otsuse paika, et oleme jälle valmis lainetega võitluseks ja põrutasime suurele jõele tagasi.

Aeg õhtuseks kohatralliks tundus käes olevat.

Kohale jõudes samasugune laine ja tuul nagu lahkudes. Seadsime ennast püügikohta, sedapuhku teise kaldasse. Veerand tundi möödus vaikuses, kui järsku hõbedase silikooni otsa korralik pauk ja pooleteist kilone koha ronis paati. Läheb vist võtuks, käis peast läbi. Kümme minutit hiljem oli eelmine võtt kui kauge unenägu. Mängisin erinevaid värve - õli, kloun, valge/pruun, punane - täielik vaikus. Viljaril sama. Natuke veel pommitasime ja siis panime paadi viskepikkuse võrra ülesvoolu.

Jälle pikalt vaikne pommitamine ja siis õli värvides kummi peale kena "koputus". Aga otsa ei jäänud. Jälle hulk viskeid, erinevaid värve ning selle tulemuseks ümmargune null. Täielik kontrast eilse päevaga, kus kala togis pidevalt.


Panime veel viskepikkuse võrra edasi ja siis läks lõpuks natukene võtuks. Koha tegi suu lahti ja togis erinevaid värve. Põhiliselt ruulis kuni päikeseloojanguni hõbedane ja peale seda tumedad toonid. Kala sort aga väike, enamus nats alla või tsipa üle neljakümne sentimeetri. Võtt kestis pea hämarani ehk sirka tunni, kuid suured kalad võtma ei tulnud.

Päeva lõpuks sai ära võetud kahe peale kaheksa koha. Üks neist siis poolteist kilo, paar törts alla kilo kala ja ülejäänud konnad.

Ilm oli muidugi põrgu. Lootus on, et homme tuul vaibub ja pääseme ka "parematele" jahimaadele...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar