Koha püüdmas Lääne Soomes, 23. oktoober 2013

Eile õhtul saabus ilmamuutus – öö otsa sadas vihma ja keeras võimsa edela tuule üles. Hommikuks olid sademed enamvähem lõppenud jättes ruumi vaid aegajalt esinevale seenevihmale. Tuul puhus endiselt võimsalt. Ja temperatuur oli pea kümme kraadi soojem kui viimastel päevadel.

Sättisime ennast viimase päeva püügile kella kümneks ja võtsime suuna otse eile õhtul elamusi pakkunud püügipaika. Minul mõtteis viimane korralik võtt ja Viljar himustas oma kohakollide kollektsiooni täiendust.

Püügipaigal paras laine ja rõve tuul. Ei lasknud ennast heidutada ja kammisime viis-kuus erinevat ankrupaika läbi. Võtt oluliselt kehvem kui päev varem – igas paigas saime esimese viie minutiga mõned võtud, vahel ka kala ja seejärel valitses selles paigas vaikus. 

Sättinud ennast uude ankrupaika sama stsenaarium kordus. Vahet ei olnud kas vahetasid värve või mitte, lihtsalt ei võtnud. Kohad väikesed, paar tükki kõlbasid ka ära võtta. Korra oli Viljaril otsas ka natukene kopsakam isend, kuid see kukkus ära. Võtud ise olid ääretult nõrgad ja enamasti koha lihtsalt oli ühel hetkel otsas.

Nadist võtust tüdinenud võtsime suuna diivani alla. Esimene ankrupaik ja esimesed visked ning Viljaril üle kilo kala otsas. Punase kummilutuga. Pommitasime edasi, paar hädist võttu ja peagi vaikus. Panime paadi viskepikkuse võrra ülesvoolu ja jälle esimestel visetel togimised ning siis vaikus. Ehk sama lugu mis eelmises paigas. Kala sort polnud oluliselt parem, mõned kohad kannatas siiski ka siit ära võtta.

Vaikselt hakkas meie püügiaeg läbi saama ja sättisime ennast viimaseks veerandtunniks saarte alla. Sõites saare juurde näitas kajalood paari ilusat kala kümne märgi all. Käisime ruttu saare all ära - seal valitses täielik vaikus; ja seejärel läksime loodil nähtud kalu püüdma.

Panime ankrusse kiirusepiirangu märgi kõrvale. Esimene vise ja kerimise lõpufaasis, päris paadi alt, korralik rabak. Ja jäi otsa. Tiris jõhkralt nööri ja peksis peaga põhja kohal tükk aega enne kui pinda soostus tulema. Lima kurask, oleks võinud ju koha olla. Oli üsna õnnelikult otsa jäänud, lant kenasti suunurgas, nii et nöör pääses tervate hammaste käest (trosse vahel polnud). Haugil kaalu täpselt neli kilo. Sedapuhku jäi C&R tegemata, kuna Viljar tahtis hirmsasti oma käsi kalafileerimisel limaga kokku määrida:-)

Kaks viset hiljem samast paigast nii viis meetrit ülesvoolu väga tugev toks, aga otsa ei jäänud. Ja siis oli meie püügiaeg läbi ning oli aeg ennast õhtusele laevale sättima hakata.

See viimane võtt jäi painama, väga koha moodi oli ning kuklasse jäi küsimus, kas suur kala tõesti kümne märgi all, mitte suures jões, kus me teda enamasti otsisime...

Kokku võtsin täna ära neli koha.