teisipäev, 22. juuli 2014

Tornio jõgi, Väylänpää, 19. juuli 2014 - loimulohi

Laupäev sai ennelõunal üks kiire tiir tehtud. Suht keset jõge terve distants. Nagu ikka mõned kalad nähtud. Päeval tegime aga loimulohit.

Suurem püük sai õhtul ette võetud. Kella kuuest peale. Eemal vaikselt äikest hakkas korjama. Landivarustuses vahetasin jässe välja musta-punase lilli vastu. Trassiks valisin soome kalda sel kaalutlusel, et see aeglasem ja kui äike peale tuleb siis jõuan kiiremini koju pakku. Äikese pilv paistis üsna paigal seisvat nii kuue kilomeetri kaugusel. Lasin vaikselt edasi ja jõudsin teise koseni välja. Seal vool kiireks läheb ja kisub kiirelt paadi allavoolu ja viib kiiremini pilvele vastu. Sain vaevalt pool kahe kärestiku vahelisest alast läbi võetud, kuid tuli räige tuul ja eemalt oli selgelt kaldaäärest näha, kuidas must vari randapidi aina lähemale tuleb. Toppisin jänese püksi ja tegin ruttu vehkat.

Randudes vaikselt juba tibas. Kolisin üles mäeveerule mökki ära, ootama jäädes, et millal siis kallama hakkab. Ootasin ja passisin... ning pilv keeras kenast ennast meie äärest vaikselt ida suunas. Ei tulnudki päris peale.

Tegin siis ühe tiiru selle peale veel. Lante vahetamata. Kui enne äikest üksikuid hüppeid näha oli, siis nüüd läks rahvusvaheliseks benji hüpete võistluseks lahti. Oma kakskümmend hüpet nägin kindlasti järgmise kahe tunni jooksul ära. Mõnele õnnestus päris kenasti peale aerutada, kuid nagu juba tavaks saanud – tulutult.

Kümne paiku tulin maha, sauna.

Pühapäev tegin kesk rannailma, peale minnes juba 24 kraadi näitas ja maha tulles lausa 27 kraadi, ühe pika tiiru sügava peale välja. Landikombinatsiooni järjekordselt vahetamata.

Esimesed kalad hüppasid juba rootsi saare all, millest seekord hästi ligidalt üritasin mööduda. Üks hüppajatest tundus päris kena 3-4 kilone merikas olevat. Tundus teine nii täpiline. Või siis oli täpihaigust põdev ülisuur särg:-)

Seejärel koskedeni suht igav sõit ilma silmailu pakkuvate numbriteta. Kuniks peale koski, paatide sisselaskmise koha lähedal, läks korralikuks laulupeaks. Juhatas sisse üks punn, tundus, et tittilohi on platsis. Sellele vastasid terve kanonaadiga korralikud meetrised volaskid. Üks ilusam kui teine, graatsiaid ja erinevas stiilis vettehüppeid rohkem kui olümpiamängude kavasse võetud on. Enamasti hüpped nii saja meetri peal, mõni ka lähemal ning neile ka kenasti peale sai sõidetud...

... otsustasin, et lähen siis sügava peale ka edasi. Siin sama trall ja tagaajamine edasi käis. Üks poiss otsustas paadi kõrval, vast kümne meetri kaugusel, kolm korda järjest välja hüpata. Lahedalt oli näha, kui maandudes külje peale, lasi ennast vees hetke veel samas poosis allavett vajuda, et siis uuesti pea ees täispikkuses välja karata ja uuesti mõnuledes vees lebotada. Äkki nad päiksevanne võtavad:-)

Kolmest tulin maha ära, sest retk Abisko suunas vajas ette võtmist. Meil kindel plaan mägedes paar lumepalli veeretada. Jõel esmaspäeva õhtuni niikuinii ka keeluaeg.


Vesi Tornios on peale nädalast paigalseismist ootamatult tõusma hakanud. Täna pea kümme sentimeetrit kõrgem kui eile. On see hea või paha, seda saab veel näha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar