kolmapäev, 23. juuli 2014

Tornio jõgi, Väylänpää, 22. juuli 2014 - Abiskost tagasi

Abisko rahvuspargis käidud, lumi käega ära katsutud, palju ilusaid vaateid nauditud ja matkatud, saime esmaspäeva õhtul kodu tagasi. Lappeanlomast läbi sõites, vaatas lõhesaakide tabelist vastu endine seis - viimane kala saadi kümme päeva tagasi. Peremees suhteliselt masendunud näoga leti taga seisis...

Kuna meile eestist külalised tulid, siis tegin sama õhtul vaid kiire tunnikese jõepeal.Teisipäev konutasime kodus ja seetõttu oli asja vee peale ka rohkem.  Hommikul sai naabritega, need samad kes eelmine aasta mingi müügivõistluse preemiareisina Tamperest siia olid tulnud, vesteldud. Eile õhtul olla ülenaabritel kala kinni olnud, pea pool tundi väsitanud ja siis ära läinud. No vast hakkab midagi tekkima...


Lõuna paiku tegin esimese tiiru jõele. Minnes sooja 27 kraadi. Päike paistis lagipähe. Tuule oli põhjapoole keeranud ja nii pani iga aerutõmme  korralikult higi jooksma. Landivalikuks sai  seatud - punane jan, punane edi, oranz wäylä, oranz hejo. Vesi oli eelmise nädalaga paarkümmend sentimeetrit tõusnud ja seetõttu sai liinidele prahi korjamiseks ka rohusõlmed rakendatud.

Tiir piki soome randa algas kahe ilusa kala näitamisega juba enne esimest koske. Pisike harjus tundus päikesest piste saanud olevat ja seda ronis putuka otsa iga natukese aja tagant. Sõitsin esimesest kosest jõe keskpoolelt läbi ja kulgesin sama liini pidi edasi. Peagi kolmas kala näitas. Kena 7-8 kilone paksuke tegi väljahüppe vahetult enne lante. Lausa ime, et ta ühele langedes otsa ei vajunud. Hetk hiljem peenike piitsavars kümme meetrit eemal hüppas. Kammisin tsooni kenasti veel korra üle...

... edasi kulgedes külmakapi augus kena seljauim mitu korda vett lõikas nagu hai kalaga oleks tegemist. Selle augu läbikammimine ebaõnnestus täielikult. Kaks liini keerasid ennast sassi ja nii tõmbasin paadi kaldaäärde ja harutasin oma varanduse lahti. Kuna teisi paate polnud ühtegi peal, siis tõmbasin mootoriga esimese kose kivide taha tagasi ja tulin sama marsuuti pidi uuesti. Ja ilus paksuke näitas ennast jälle sama kohapeal:-)

Ilma kontaktideta kulgesin selle piirkonna edukalt läbi. Järgmine kala näitas ennast paar korda teise kose kõrval. Peale seda veel üks poiss kahe kose vahel oleval kiire vooluga lõigul ja järgmine ... seda enam ei tulnudki. Sügava piiril ega sügava enda peal ei paistnud ühtegi liikumist toimuvat. Kella kaheks olin täielikult üle kuumenenud ja kolisin koju tagasi. Vette, ujuma...

Õhtul kell seitse näitas termomeeter veel enamat, lausa 29 kraadi. Ja kusagilt otsast ei paistnud see langema hakkavad. Egas midagi, tuleb uuesti praadima minna, vähemalt päike nüüd enam näkku ei paista, lohutasin ennast alla loivates. Vahetasin paar lanti välja ja otsa sai seotud pisike puna-must-kollane hejo, punane edi, lilla poppeli ja oranz hejo. Trassiks valisin uuesti soome poole. Ehk siis sama mis lõunapaiku.

Jälle ilusad kalanäitamised juba tavaks saanud kohtades. Oma kümme erinevat kala sai esimese paaritunnise tiiru jooksul kindlasti ära nähtud. Ja kõik nad enne sügavat, kus üldse mingit elu ei paistnud. Kui enne veetõusu enamasti kalad välja hüppasid ja alla prantsatasid, siis nüüd oli rohkem selja või sabauime keerutamised peale üle mindud. Päevane harjuse nälg oli ka kustutatud ja putukas eksis kellegi suhu väga harva.

Teise tiiru tegin samade lantidega pisut kaugemalt alustades. Rootsi jõe suudme auk, siis diagonaalis üle jõe ja uuesti soome kallas. Sellel tiirul kala aga juba vähem ennast näitas. Vahepeal oli tuul ka lõppenud ja nii oli korraga õhk täis ödökaid, kes kõrvadesse-silmadesse pidevalt pesa teha tahtsid. Jube tüütud kujud. Tapad ühe vihaga ära, tuleb kusagilt kaks asemele. Tiksusin ödökate saatel õlut rüübates kuidagi trassi lõpuni. Päikeseloojang oli vapustavalt ilus, kui vaid neid putukaid pole pidevalt vaadet segama tulnud. Kaksteist tulin maha. Neli tundi sõudmist, neist pool aega justkui saunas ja teine pool aega miskis imelikus ödöka maailmas.

Õhtul ilmusid välja ka ülenaabrite paadid. Neis mõlemas kolm noort meest. Mõlemad valepidi - nina allavoolu - aerutasid. Lärm ja pudel käsikäes käisid. Heasti ikka ei usu, et neil see kala kinni oli olnud. Meelde tuli see, kuidas esimesel korral Tõnuga aerutades plekklante vedasime. Need jäid ka kenasti kivide taha kinni ja kärri tuli nagu oleks suured kollid otsas...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar