laupäev, 19. juuli 2014

Tornio jõgi, Väylänpää, 18. juuli 2014 - k....t ahven

Päev möödus Rovaniemis - mingi punase mantliga habemik, pitsa, xboxi mängude pood jms. Nüüd paariks päevaks kindlustatud, et poissi kalale ei meelita. Star Warsi mängud on hetkel tähtsamad.

Tagasi jõudes läksin peale kaheksat paariks tiiruks peale. Ilm endiselt päikeseline ja soe, rootsi poolel aga äikesepilv ennast vaikselt kokku korjas. Lantide seas ühe vahetuse tegin - jässe vahetasin teise värvi vastu ning otsa sai seotud saksa värvidest kala imitatsioon. Asjad seotud lükkasin paadi kaldast lahti ja kulgesin allavoolu. Hetk hiljem vajusin mööda tõelisest kangelasemapardist, kel kaasas kolmteist pardipoega. Väga viljakas aasta...

Esimene tiir oli algselt plaanis rootsi saare taha kulgeda, kuid suurest kivist möödudes hakkas jõe keskel kala pinnast väljas käima ja nii jätsingi paadi keset veeriba laskuma. Kala käis neli korda pinnas, korra üsna lantide ligidal, kuid võttu ei järgnenud. Edasi soome poole ja koskede kõrval uuesti keset jõge tagasi. Tükk aega ükski iludus ennast näitamas ei käinud, kuni viimase kose taga olevas augus lõhe korraliku lennuga paraja maoka pani. Landid vaid kümme meetrit sellest ülesvoolu. No ilusasti sai peale sõidetud, et kohe kohe vajutab ... tutkit. Vaikselt vajus hoopis paat allavett ja see kala jäi oma asju edasi toimetama.

Kulgesin oma viiskümmend meetrit edasi, kui ootamatult vasakpoolne ritv jõnksatas. Mitte tugevasti, aga ega need eelmisedki võtud just agressiivsusega ole üllatanud. Tõmbasin paadile hoo sisse, ritva vajus allapoole ja midagi jäi taha. Kärri aga ei järgnenud ja paar sekundit hiljem oli miski koos landiga vee peale paadile juba järgi ujumas. Ahven krt. Paarisaja grammine. Tõeline koskede kuningas:-) tuli siis jässe landi otsa. Võttis ikka korralikult siunama.

Tiiru lõpetasin natuke enne paadilaskmise kohta ja läksin teisele katsele. Trass täpselt sama mis esimesel katsel. Selle vahega, et kuni koskedeni mitte ühte hüpet ei näinud. Kammisin just viimase kose kõrval olevat auku läbi, kui kalda pool natukene allavoolu üle pika aja keegi ennast näitas. Suundusin siis sinnapoole.

Hüpe oli toimunud piisavalt kaugel, et mitte täpselt aru saada, millist voolujoont peaks hoidma. Jõudsin natuke lähemale ja kala näitas ennast uuesti. Veel lähemale ja kala juba viie meetri kaugusel lantidest uuesti pinda tuli. Paik ise üsna madal ja rohune, nii kulgesin kohast vaikselt üle. Sain mööda, kui seljataga järgmine hüpe. Egas midagi, tõmbasin paadi ranna äärde, vajutasin aerudele ja sõitsin sada meetrit vastu voolu.

Puhastasin landid rohust ja läksin järgmisele katsele. Nüüd juba kaks kala korraga pinnas käisid, valisin sedapuhku natuke kaugema joone. Jälle mitu hüpet, kala vaevalt viie meetri kaugusel lantidest ja jälle ei miskit... uuesti sada meetrit ülespoole ning kolmas tiir. Ja kõik kordus täpselt samamoodi. Ilma resultaadita. Kalapüük pidavat närve rahustama. Kui kümne kilone kala pidevalt lantide juures pinnas käib, siis see küll närve ei rahusta. Pigem vastupidi - kohe kõvasti häirib kui nii lähedal hüppavad ja ei võta. Justkui narritavad, et siin ma olen ja tee mis sa tahad, siia ma ka jään.

Peagi ka kolmas katse lõpetatud sai ja lõhed selja taha jäid. Kulgesin tiiru lõpuni ja tulin enne südaööd maha. Ju siis polnud tänaste lõhede seas minu kala.

1 kommentaar:

  1. Tervita Lasset ja Sinikkat;))
    paberistplika

    VastaKustuta