neljapäev, 17. juuli 2014

Tornio jõgi, Väylänpää, 16. juuli 2014 - ära tuli, eesti landi otsa!

Hommiku kell kuus tegin silmad lahti. Katusel kribas vihma, lõpuks ometi rannailm ära muutuma hakkab. Panin silmad kinni ja norskasin edasi.

Lõuna paiku, peale hommikukohvisid, mõtlesin ühe kiire tiiru teha. Ilm kergelt pilves, eemal kusagil üksikuid siniseid laike pilvede vahele paistis. Temperatuur ka mõnusalt normaalne 21 kraadi, eelmiste päevadega võrreldes päris korralikult vähem. Landid jätsin samad, muutsin vaid keskmistel ritvadel kohad ära.

Tiir rootsi saare kõrvalt, suure kivi juurest üle jõe, teise ja kolmanda kose kõrvalt ja siis jälle rootsi poolele. Esimene kala ei lasknud ennast  kaua oodata. Päike oli vahepeal pilve tagant välja piilunud ja vastu päikest vaadates käis kena 5-6 kilone kala nagu must tont veepinnast kõrgel hüppel üle.  Saarest allapoole. Nii sada meetrit lantidest. Kuna tuul puhus vastuvoolu, siis jõudsid landid sinna piirkonda vast veerand tundi hiljem. Kammisin kogu platsi läbi ja suundusin seejärel teisele poole jõge.

Teine kala näitas ennast kose eest, kuid sinna ma enam kulgeda ei jõudnud. Koskede kõrvale jõudes oli tuul juba päris korralik. Õnneks vastuvoolu puhus ja kannatas püüda. Aerutama praktiliselt ei pidanud, vaid suuna muutuste jaoks sai labasid vette vajutatud. Vaikselt kulgesin koskedest tulutult mööda.

Kolmas kala käis pinnas rootsi ranna punase maja all. Suund sai koheselt sinnapoole võetud. Mõnda aega hiljem veel kaks kala samal lõigul ennast paar korda näitasid, ilma lantide vastu huvi tundmata. Paatide sisselaskmise koha vastas võtsin ridvad kokku ja tulin tulema. Null võttu nii lantide kui ka putukaga.

Paar tundi hiljem otsustasime poisiga rootsi jõe suudmesse haugi püüdma minna. Landikarp kaasa ja üle jõe. Kaasa sai tiritud vaid jigitüüpi ja poisi angry birds tüüpi lant.
Üllatuseks vesi suudmes pea olematu. Peagi paar jigi põhja jäid ja nii sai otsa seotud mänguasi. Paar viset ei miskit ja siis ootamatult kusagilt eemalt haugipunn tuiskas kohale ja üritas lanti haarata...otsa ei jäänud ... järgmine vise - deja vu... veel üks vise ja jälle kõik kordus. Peale kolmandat võttu sai kala vist aru, et asi ikka õige ei ole ja uuesti proovima ei tulnud.

Mõni aeg hiljem teise koha pealt veel kaks võttu, millest üks ka otsa jäi, kuid ära kukkus. Tegelikult lausa ulme, et seal kahekümne sendises vees üldse kala oli. Paar tundi vees lobistatud tulime koju ära. Saagita. Jälle. Peame ikka salajärve ette võtma.

Õhtul  võtsin sammud uuesti jõe äärde.  Naisele sai lubatud, et nii kümme-pool üksteist olen tagasi. Sauna ka vaja minna ...Landi valikusse sai tehtud kaks muudatust ja lahingusse läksid sedapuhku vasakult lugedes - kuldne-lillakas jässe, oranz wäylä, eestimaine väike punane ja oranzikas hejo. Tuul oli vähe vaiksemaks jäänud. Jõel päris mitu paati, enamus neist koskedest allpool.

Esimeseks tiiruks sai valitud soome kallas ja teisest kosest alates jõe keskele. Juba alguses kiskus kõik kiiva. Enne esimest koske kontrollisin, ega lantidel rohtu ei ole; raputasin hejolt libled küljest ja ei pannud vette tagasi saates tähele, et kolmiku konks üle tamiili libises... tagajärjeks viis minutit hiljem kümme meetrit krussis tamiili. Tõmbasin kaldale ja likivideerisin jama. Vähe sellest, peale esimest koske nägin kala pinnas keeramas, tegin paadile liiga järsu pöörde ja tulemuseks oli kahe landi liiga tugev sõbrunemine. Jälle ridvad välja...

Otsustasin, et uuesti samast kohast pole enam mõtet jätkata ja sõitsin paadiga ülesvoolu, rootsi jõe suudmest natuke edasi. Teine tiir samad landid, kuid vahetasin keskmised omavahel ära - tundusid kuidagi liiga risti üksteise suhtes sõitvat. Sõidu trass algselt rootsi poolel, siis soome poolel ja hiljem koskede kohal jõe keskele. Sain vaevu veerand tundi sõita, kui naabrimees oma lastega jõevoolu valesti hindas ja mu trassile ette koperdama sõitis. Õnneks taipas ta peagi oma viga ja tõmbas kõrvale.  Sain oma valitud marsuudile tagasi.

Saare taga, suure männi juures käis korralik kala lantide juures kaks pinnal ennast näitams. Solgutasin oma pakutavat, kuid võttu ei saanud. Ometi nii täpselt õnnestus talle landid nina ette toppida:-( Soome poolsele kaldale tagasi sõites päris mitut hüpet koskede kohal, jõe keskel nägin. Kammisin sellegi paiga ilusti läbi, ilma kaladega koostööd saavutamata. Mõttes arvutasin, et nüüd juba kaheksa tundi ilma tulemuseta aerutatud, et võiks ju juba nagu võtta küll, aga ilmselt mitte täna.

Kell juba veerand üksteist ka, aeg juba kodupoole sättida, kui nägin nii viie-kuuekümne meetri pealt järgmist hüpet. Tundus täpselt voolujoonel olevat ja nii lasin paadil otse alla minna, ilma sikk-sakke tegemata. Jõudsin peaaegu sinnapaika välja, kui kala minust meetrit kümme paremal ja natuke lantidest allavoolu uuesti pinnas käis. Otsustasin sasidega riskida ja tõmbasin julmalt paremale. Vedas, landid jooksid kenasti järgi ja maandusid täpselt seal kus tahtsin. Hetk hiljem hakkas vasakult teine ritv vaikselt allapoole vajuma...

...kolm kiiret aerutõmmet päädisid võimsa kärriga. Kala pani allavoolu jooksuga minema. Esimese kaika kerisin jooksu ajal kenasti välja. Teise kerimise ajal sööst lõppes ja nii haarasin ridva pihku. Kuidagi ukerdasin kaks järgmist ritva ka kenasti välja, vaid putuka õnge tamiili lappasin käega paadi põhja. Seekord paanikaosakond tööle ei läinud:-)

Lõhe tegi paar kena hüpet, mis õnnestus pareerida; pikemaid sööste jagus paariks korraks, enne kui kala paadi lähedal väikestele sprintidele üle kolis. Silma järgi näha, et tegemist pole seekord kolliga, lasin kalal rahulikult ennast tühjaks sõita. Landi tagumine kolmik oli lõhe suus ja teine kolmik vabalt rippumas. Peagi ära õnnestus kahvata.

...

See oli millalgi kevadel, kui kirjutasin Eduard Terasele, et ma Lappis palju kalal käin, kas ta ei tahaks mulle testiks paar lanti meisterdada. Landimeister haaras mõttel sarvist ja tegigi minu soovitud värvides kahte erinevat tüüpi landid. Üks natuke suurem, teine väiksem. Kodujõel sai neid proovitud ja tundusid katsetamist väärt olevat. Nii ongi selle reisi algusest saati üks ritvadest alati olnud varustatud ühe Eduardi landiga...

...

Ja nüüd tõi see väiksemat tüüpi punane lant lõhe.  Nii et soome landimeistrid värisege, eesti landid ruulivad ka siin kaugel põhjamaal. Suur tänu Sulle Eduard!

Strateegilised mõõtmed: emane kala, 80 cm pikk, 4.8 kg raske. Landiks punane-roheliste triipudega EDI. Lõhe saba oli kusagil viga saanud - ei tea kas võrgust plehku pannud...

Halb uudis ka - täna nägin tervelt nelja surnud lõhet allavoolu hulpivat. Eelmise kümne aasta jooksul ühtegi ei olnud näinud; ei tea mis toimub.










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar