reede, 20. detsember 2013

Meriforelli otsimas, 19. detsember 2013

Teisipäevasest tagasilöögist toibunud, seadsin hommikul autonina ida poole, mõttes leida mõni uus püügipaik juminda poolsaare kandis.

Ilm hall ja pime, tuul väljas üsna tugev, puhudes lõuna poolt ja nii vaatasingi püügikoha kaardi järgi, valides rannajoone, kus tuul seljatagant puhuks. Ei tahtnud mitte tervet  päeva sogases vees pilduda...
Auto pargitud, tekkis peagi kõrvale veel üks masin ja nii kasvas ka lootus, et ehk väga vale koht valitud ei saanud.

Randa marssides usk tugevnes veelgi, vesi üsna puhas ja kui jalgupidi vette sättisin pani paar kalamaimu padavai mere poole plehku. No kui on sööta, siis võiks olla ka sööjat. Läks "piitsutamiseks"...

Tunnikese loopimise järel lahkus teine püügiseltskond ja ka minu usk hakkas vaikselt kokku kukkuma. Otsustasin pikki rannikut edasi liikuda ja uusi kivitaguseid proovida.

Rannik ise jube lahe - iga sajakonna meetri tagant kerge neemeke, selle järel omakorda väike sopike. Sügavamad ja madalamad kohad vaheldusid pidevalt, kive eemal vees üsna palju ning kalale sobivaid peidukohti tundus lausa igal sammul olevat. Pommitasin kenamad paiga kiirelt läbi ja liikusin edasi, kuna eemalseisvad järgmise kivid kohe kutsusid edasi sammuma.

Peagi sain lahti oma sini-hõbedasest moresildast. Landikarp oli juba üsna tühjaks kulunud ja nii otsisin välja 18 grammise viking herringi, millel peal tume kleeps. Kraapisin selle kleepsu noaga maha, tekitades niimodi täiesti hõbedase landi. Tagusin kivi peal landi ka pisut sirgemaks, et ta mängides vähem kõrvale põikleks ja saatsin uue pleki kala otsima...

Lõunapaiku õnnestus lõpuks ühe neeme kõrvalt  üks võtt kätte saada - landi vajudes keegi korraks proovis, kuid otsa ei jäänud. Loopisin kangekaelselt talle sama plekki veerand tundi nina ette, kuid järge ei tulnud.

Pool kaks otsustasin, et võtan veel ühe neeme tipu ja siis sätin sammud tagasi. Pimedani polnud just palju aega jäänud, auto ka üsna kaugel ning tagasiteel tahtsin veel paar isuäratavamat kohta läbi loopida. Järgmise neeme tipus üsna kaugele nähtavad madalad kivid veel all. Ja sealt madala pealt ühe väikeforelli lõpuks otsa meelitasin.

Kõigepealt nägin, et midagi heledat läigatas ja samal hetkel vajus ridvaots paindu. Kala väike, mingit sõiduelamust ei saanud, aga püügitahtmisele mõjus selgelt turgutavalt. Paar klõpsu fotokaga, kala vette tagasi ja ise sama kivi peale uuesti loopima.


Kaks viset hiljem ujus samasuur punn landile järgi, kuid ära ei võtnud. Ja rohkem miskit. Piinasin paika veerand tunnikest, käisin vahepeal pisut kõrval püüdmas ja tulin seejärel uuesti tagasi, et veel üks viisteist minutit pilduda, kuid merikas endast rohkem märku ei andnud ...

Egas midagi, tagasi autopoole ja sättisin ennast piki randa tuldud teed uuesti marssima. Järele jäänud aja jooksul proovisin mõned kivitagused uuesti läbi ja päris videvikus proovis keegi ka korraks lanti, kuid jälle ei jäänud otsa. Mul vist liiga väike kolmik selle landi taga või siis liiga erksa sammuga plekk talve kohta...(miski põhjuse peab ju leidma, et uusi lante poest juurde soetada:-)

Kokkuvõtvalt tundus üsna tore päev. Uus püügirajoon päris äge ja siia tulen kindlasti veel tagasi. Enne peab veel varusid täiendama...




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar