esmaspäev, 30. detsember 2013

Põhjarannikul merd tatsamas, 30. detsember 2013

Eelmisest nullitamisest päevake möödas, sättisin ennast juba eile tänasteks katsumusteks valmis. Esmalt otsisin oma raamaturiiulist välja "Meriforelli raamatu" (mulle kui algajale see raamat täitsa heaks õpiraamatuks tundub olevat). Tutvusin sellega ja ronisin seejärel näppupidi landikarpi. Ohvriks sai valitud Abu Toby,  millel tiivad maha viilisin. No nii, nüüd vähemalt olen teistmoodi ettevalmistatud kui tavaliselt:-)

Hommikul poiss Õismäele tädi-onu juurde. Ise mere äärde. Algselt plaanisin Tallinnast läände jääva alaga tutvuma minna, kuid lubas tugevat edela tuult ja nii ikkagi ida poole ennast vedasin. Tee peal lubasin endale, et vähemalt proovin uusi paiku...

Alustasin vanast kohast. Mere äärde vantsides korralik laine rannas. Vesi sogane. Selge, võtsin suuna sinna poole, kus eelnevalt käinud polnud. Lubadused vajavad täitmist.

Esimese neeme tipus korralik laine randa rullus, aga vesi polnudki väga sogane. Samas püüda praktiliselt võimatu, nii kui kivi peale astusid tahtis laine sealt minema uhtuda. Loopisin sisuliselt kaldalt, liikudes vaiksel piki randa edasi. Lõpuks otsustasin ikkagi kahlata ühe 7-8 meetrit kaldast oleva kivi peale, millest laine kergelt aegajalt üle uhus. Kivile sain kenasti. Loopisin seal ja mõtlesin, et kui nüüd peaks kala otsa tulema, siis kuidas ta siit kätte saan? Pikapeale asendus esialgne küsimus uuega - kuidas siit üldse kuivalt tagasi saada...kuidagi sain sealt ikka tulema:-)

Nii kui neeme tipp lõppes, vesi kohe sogaseks läks. Mida edasi, seda hullemamaks. Lõpuks oli igal viskel lebra otsas ...Tundus, et asi paremaks minna ei saa ja keerasin otsa ümber. Tagasi parkimiskoha juurde ja siis teisele poole.

Teise poole algus pisut vähem sogasem - vesi kehvasti läbi paistev, hall ja ebamäärase värvusega, kuid otseselt lebra ei ujunud. Seal üks Rakvere mees juba ees loopimas. Vantsisin tast mööda järgmise kivivare tipu peale ja loopisin seal. Ei miskit. Tunni pärast tulin tulema. Sama tulemus ka teisel loopijal. Rääkisime pisut juttu ja sättisime mõlemad ennast autode poole - siin polnud miskit teha.

Otsustasin enne minekut ühe kivi peal oma lõuna ära teha ja peale seda tuli loomulikult tahtmine veel mõned visked teha, kui ootamatult saingi ühe võtu kätte. Turnisin ühe kaldast pisut eemal oleva veealuse kivi peale. Loopisin seal ja suutsin sealt korra laine mõjul alla uhutud saada. Õnneks maandusin jalgadele.  Kuradi mõrtsuklained sihukesed:-) Ronisin uuesti tagasi, tegin ühe viske risti rannaga, üsna kaugele ja esimese kerimise vahele tehtud pausi aeg keegi tõmbas, aga otsa ei äänud. Hetk hiljem vajusin ise järjekordse laine mõjul kivilt alla ... Ronisin tagasi, loopisin veel veerand tunnikest lainega võideldes aga rohkem ei midagi. See kõõlumine mulle ikka üldse ei istunud ja otsustasin paremaid jahimaid otsima minna. Jumindasse.

Jumindas üllatuseks RMK parkla tühi, mis tühi. Vantsisin asjadeta mere äärde - kole laine ümber nurga rullumas ... ahh et siis selle pärast kedagi pole. Samas eemal teise nurga taga tundus nagu püütav olevat. Tagasi auto juurde, asjad kaasa, kand ja varvas pikki randa vaiksema ala poole.

Tee peal paar kontrollviset tegin, aga vesi hull mis hull. Nurga juures hakkas vaikselt selginema. Noh peaaegu selginema. Otsustasin, et loobin neeme ikkagi läbi, kuhu ma vastu õhtut enam ikka lähen.

Mõne aja pärast liitus minuga sama kutt, kes eelmises kohaski loopis ja peagi loopisime juba koos. Pildusime, mis me pildusime, aga tulemuseks jäi ümmargune ... Peale päikeseloojangut lahkusime mõlemad.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar