reede, 27. detsember 2013

Meriforelli jahtimas, 27. detsember 2013

Jõuluvorstikesed söödud, pühad selja taha jäänud, nüüd aega jälle kala püüda. Kahju, et seda jääd ei paista kusagilt tulema. Haugi püüda vabast veest ei viitsi, tonkatada päeval ka mitte, jääb siis üle merikat loopimas käia. Nii ma peale hommikukohvi  ennast ida suunas teele sättisingi...

Püügikohaks sama rand, mis eelmisel korral ette võetud sai. Jäid ju tookord pooled ilusad kivitagused läbi loopimata, nii tuli täna vigade parandus teha.

Tuul lõunast, üsna tugev. Mets aga kenasti kergemad iilid ära kattis. Vee peal väga kerge lainetus, vaata et peaaegu peegel. Marssisin punkt kell 11 mereäärde ja oma üllatuseks ei näinud silmapiiril ühtegi viibutajat. Yes terve rand minu:-) Võtsin suuna samale poole kus eelmine kord ja otsustasin läbi kammida need kivid, mis tookord vahele jäid. Landiks sidusin otsa hõbe-sinise solvkrokeni.

Tunnike loobitud, teise neeme tipp seljataga ja teine lahesopike kohe algamas rabas keegi lanti ja pani kohe tantsima. Forell lidus veepeal nagu miski veesuusataja. Nautisin esinemist ja timmisin sidurit. No on mõõtus? või mitte? Tants ei kestnud küll kaua, aga oli igati stiilipunkte väärt. Veepealsest liikumisest ilmselt värske õhu mürgituse saanud, väsis kala peatselt ja lasi ennast üsna kergelt lähemale tõmmata. Lohistasin kala randa, kus ta konksuotsast lahti pudises ja vette tagasi tikkuma hakkas. Viimasel hetkel sain veel käed kalale alla ja tõstsin ta pisut kuivema maa peale. Nii, nüüd vaja tuvastada pikkus. Mõõdad üks kord, mõõdad teine kord...Kratsinud natuke kukalt, mõttes et peaks äkki kala venitama? Kaks senti jäi mõõdust puudu...

Tegin paar kiiret klõpsu pildimasinaga, vähemalt on alibi millega naisele tõestada, et ikka kalal käisin ja lasin forelli merre tagasi. Kala virutas veel tänutäheks prillid märjaks...

Samala ajal kui forelliga mässasin ronis mu külje alla luigepoeg, kes ei kippunud kuidagi lahkuma. Silmis nõudmine, et anna kala siia, sättis ennas mu püügitsooni.  Olin hommikul kohvikõrvale lugenud meriforelli raamatust Truumetsa jutustust, et ärge ehmatage linde ära, need kalad ka eemale viivad. Istusin kivile, lind minust paarkümmend meetrit eemal ja vahtisime tõtt... enne kui luik sai lõpuks aru, et peab ikka ise süüa otsima minema...

Minu loopimise entusiasm sai merika ilunumbritest kõvasti innustust ja piitsutasin sama kivi otsas kükitades kõikvõimalikud ilmakaared korduvalt läbi. Kõva pool tundi mässanud ja elumärke adumata lõin lõpuks käega ja marssisin edasi.

Jõudsin lõpuks välja samasse kohta, kus eelmine korda alamõõduline tagasi läks. Siin lõpuks üht "kaaskannatajat" trehvasin. Tal tol hetkel ei miskit, kuid eile samast kandist pisikese tagasi lasi. Lisaks rääkis et eespool rahvast rohkem püüdmas. See viimane uudis mulle eriti ei meeldinud. Püüdsin samas kohas kaks neemeotsa poole tunniga läbi ja tatsasingi peagi tagasi samasse kohta tagasi, kus kala olin saanud.

Piitsutasin seal piirkonnas, mis ma piitsutasin, kuid rohkem võtte täna ei saanudki. Poole neljast tegin viimase viske, panin veel sügavamast läbi kahlates korraks "külje vette" ja lontsisin auto suunas. Auto juurde jõudes, parkis samas ritva kokku veel üks kalamees, kel olid samuti ette näidata vaid tühjad pihud...

Kokkuvõtvalt läheb plusspoolele see, et juba teist korda järjest saan vähemalt käe kalaseks, miinuspoolele aga see, et kuidagi väikesed ja vähe võtte... Peaks vist homme uuesti minema.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar