esmaspäev, 30. september 2013

Lääne Soomes, kohavetel, 30. september 2013

Viimane päev sellel reisil. Õhtul laevaga koju tagasi, seega püügiaega täpselt kella kaheteistkümneni.

Peale läksime poole üheksa paiku ja võtsime suuna „diivani“ augu juurde. Ilm mõnus, päikeseline ja tuulevaikne, sooja palju just ei olnud, aga niipea kui päike metsatagant peale paistma hakkas, kündis selja mõnusalt soojaks.

Ehk siis alustasime sealt, kus eile lõpetasime ja kus punnkohad olid kenasti toginud. 

Esimene ankrukoht. Landilõksu otsa sai pandud hõbedane, viidika moodi silikoon. Kaks viset allavoolu, randi peale. Ei miskit. Siis vise vastuvoolu randi peale, miski asi oli põhjas, millest aeglaselt üle tõmbasin ja seejärel vajus keegi otsa. 1.5 kilone koha leidis tee paati. Pole paha algus!

Pommitasime samas paigas edasi ja peagi kaks kohapunni tagasitee vette leidsid. Mõne aja pärast kadusid aga võtud ära ja võtsime endale uue ankrupaiga ühe viske pikkuse võrra ülevoolu. Paar togimist aga ei midagi väga head. Üritasime kala käima saada, aga ei õnnestunud. Uuesti üks viskepikkus ülesvoolu ja uued togimised. Pika pusimise peale üks 45 sentimeetrine koha rändas kasti. Ülejäänud võtjad aga punnid, kes otsa ei kippunud jääma või koheselt konksuotsast ära pudisesid.

Parkisime paadi veel natuke ülespoole ja see oli esimene ankrukoht, kus tundus kala mitte olevat. 
Tampisime nii randi kui ka jõe keskkohad läbi, aga meie jigide vastu ei tundnud keegi huvi. Ütlesin Tõnule, et teeme viimase viske ja läheme siis edasi. 

Saatsin jigi pikki ranti, kerides paadi poole tagasi, umbes poolel teel keegi nagu puudutas lanti või tundus see mulle nii? Ütlesin Tõnule, et oota veel ankruga. Jõudsin paar tiiru kerida, kui keegi tuli ja ründas tugevalt lanti tagantpoolt rammides. Otsa jäi. Kõvasti madistamist ja 2.1 kilone kena koha leidis tee külmkasti. 

Tuju ja tunne meeldivalt üleval pommitasime edasi, aga ei saanud sellest paigast rohkem võtte.

Jälle natukene paadiga edasi ning järgmised togimised algasid. Sedapuhku oli tegemist ahvenatega ja mõne aja pärast lisandus neile ka paar kohapunni. Ilusat koha ei lisandunud ja üsna kärsitult rändasime selle paiga pealt edasi, jättes punnid togima.

Jõudsime sügava augu teise serva, kus vett pea kümme meetrit. Alustasin kala otsimist jälle randiga ja pommitasin seda neli tiiru, enne kui esimene kala suu lahti tegi. Seejärel viis viset ja viis võttu, enne kui üks tühi vise vahele tuli ja sellele omakorda kolm võttu järgnesid. Kalad natuke suuremad kui eelmises viskepaigas ja paar koha sai ka ära võetud.

Laulupidu kestis kella üheteistkümneni ja lõppes kui lõigatult. Peale mõningast vaikust parkisime ennast ümber, saime ühe hädise toksu, kuid käima koha ei läinud. Tõnu võlus veel välja ühe ülekilo haugi, kuid kohaga oli selleks korraks ühel pool.

Kell kaksteist lõpetasime püügipäeva. Ära sai võetud kuus koha, kokku käis käe alt läbi kaksteist koha. Kogu selle aja püüdsin ühe ja sama landiga, ilma kordagi vahetamata. Tõnu mängis erinevate värvidega ja tema jaoks tuli enim võtte mootoriõliga, kuid kala ei võtnud seda nii konkreetselt kui hõbedast. Huvitav oli ka see, et esimeste visetega ei saanud me üheski ankrupaigas ühtegi võttu, ikka pidi paar korda samasse tsooni viskama, enne kui kala ärritus. Üsna palju võtte tuli lõpuks päris paadi alt. Palju togimisi, palju ära minekuid. Actionit oli piisavalt. Üle pika aja üks väga mõnus võtt oli!


Kõuts ja Arvo lammutasid mere ääres ahvenaparve. Päeva suurim ahven Kõutsilt, gramm peale kilo.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar