teisipäev, 24. september 2013

Lääne Soomes, päev mil suvi lõppes ja tali tuli:-), 24. september 2013

Pool kümme veele. Ilm külm, öösel vist miinuses ei olnud, aga puudu ka palju polnud. Tugev tuul veel lisaks. Otsisin oma talvemütsi koti põhjast üles ja tõmbasin veel kapuutsi peale. Vähemalt päike oli kenasti väljas ja andis lootust, et päeva peale soojemaks läheb.

Hooga põõsa alla välja. Tund aega oma tavapärases paigas istumist ja landi pommitamist ei andnud mingitki märku, et siin võiks kala ka olla. Kolisin seejärel paarsada meetrit allapoole ja proovisin sealt. Pika punnitamise peale ronis lõpuks paarisaja grammine ahven välja. Oli teine sellise näoga nagu tahaks öelda, et ta ainukesena siin elab ja ma ärgu tülitagu. Lasin ta tagasi.

Veerand tundi hiljem sain esimese korraliku toksu. Löök oli tugev, kuid kala ei jäänud otsa. Käed võttis värisema, hasart tuli tagasi ...kuid nagu tavaks on saanud uut võttu ei tulnud.  Ei saa üksi püüdes kuidagi kala närvi aetud, kahekesi paadis toimetades on tulemused hoopis paremad. Vahetasin veel asukohta ja sain  veel kaks võttu. Teine neist väga korralik löök ja ilus kala jäi ka mõneks ajaks otsa, enne kui ära pudenes. Istus ainult põhjas ja eriti ei tormanud kuhugi. Usun, et koha oli. Kole kahju, et ei näinud kes ja mihuke see oli...ja peale seda jälle vaikus.

Kella üheks loobusin sellest paigast ja otsustasin trollida. Vedasin oma jesset mereni  ja tagasi. Lood näitas mitmeid latikaparvesid ja ka ükskuid vetehunte, kes randi äärel passisid. Punase majani jõudes panin paadi ankrusse ja tegin ka seal kümme viset enne kui tagasi põrutasin - laine mere suudmes oli ... minu jaoks liiga tugevalt õõtsutav...

Nii poolel teel merelt tagasi andis lõpuks üks vetehuntidest oma ahnusele järele ja rammis täiega mu lanti. Haug. Kala ilus, kolm kilo, ei raatsinud lahti lasta, panin kasti.

Tagasi põõsa alla. Vahepeal oli vool tekkinud, nii et 21 grammise jigipeaga ei saanud enam põhja kätte. Panin 28 grammise ja selle peale tegi üks kohatatt karbi lahti. Rabas teine hõbedast viidikalaadset silikooni. Nelikümmend sentimeetrit kopikatega, viskasin tagasi.  Pommitasin sama liini edasi. Vaikus. Värvi vahetus, vaikus. Proovisin seejärel uuesti hommikul kaks võttu pakkunud paigast ja samapikk kohapunn ka sealt otsa. Jälle tagasi. Jälle järgmist võttu ei järgnenud. Tekkis üsna lootusetu tunne...

Kella kolme paiku viskasin jigi nurka ja otsisin vobleri välja. Kuna tahtsin trollida kümne meetrisest veest, siis panin landikarbist otsa miski salmo landi, millel ilmatu suur keel ja mida ma mitte kunagi kasutanud polnud. Vedeles see mul karbis juba aastaid. Pakun et see oli toodetud seitsmeteistkümnendal sajandil:-)

Lant järgi ja sügavat kündma. Tunnet küll ei olnud, et see lant üle viie-kuue meetri sügavuse läheb, aga midagi paremat mul karbist ka võtta poleks olnud. Üllatus oli suur, kui umbes seitsmemeetrisest veest järjekordne kohatatt otsa kargas. Panin end selles paigas ka kohe ankrusse, kuid jigi ei huvitanud kedagi.

No kui nii hea lant, siis vaja uuesti proovida. Keerasin otsa ümber, sõitsin paarsada meetrit tagasi ja siis uuesti ... Jõudes enam-vähem sama paiga peale, kus koha otsa kargas, toimus järgmine võtt. Sedapuhku tunduvalt agressiivsem, pani siduri kohe ka laulma. Peale mõningast pusimist ilmus kala pinda - haug kurask. Kodus kaalumine andis 2.5 kg, viskasin ta külmakasti  esimesele haugile seltsiliseks. Ühte kala ju naljakas fileerida oleks:-)

Egas kaks ilma kolmandata saa jääda, käis peast läbi ja keerasin järgmisele ringile. Saab ikka küll, vähemalt samast kohast kala enam ei tulnud.

Kamminud sügaviku kolmandat korda läbi, tekkis mõte põrutada ülesvoolu olevate kohapaikade peale - las vana lant saab võimaluse ka seal ennast proovida. Mõne aja pärast ronis kolmas, nii pooleteise kilone otsa. Lasin lahti, aitab küll limadest...



Edasine vedamine enam tulemust ei andnud ja kui jõudsin trollides lõpuks latikapüügi paika, panin end ankrusse. Lood küll latikaparve ei näidanud, aga vast on ta kusagil siin lähedal.  Päeva viimane tunnike saigi tonkatatud ja välja kühveldatud ilmatuma suuri nurgusid, enne kui kaks latikat ka ennast näole andsid. Ja oligi selleks korraks päev läbi. Päris ära väsitas.

PS! Kui eile olin ma ainuke püüdja jõe peal, siis täna õhtu olid kaks kohalikku trollijat ennast välja ajanud. Ei näinud küll, et nad midagi oleks saanud...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar