pühapäev, 1. september 2013

Vigala jõel, 31. august 2013 - kuidas kass kalata jäi:-)

Nädal otsa kalavetelt eemal oldud, sai juba reede õhtu plaan paika pandud. Vimba püüdma.

Jõe äärde veeresin oma neljarattalise sõbraga natuke peale kella 11. Ilm veel suvine, kakskümmend soojakraadi, päike, mida aeg-ajalt pilved varjutasid ja kerge ning soe läänetuul. Ilmateade oli küll lubanud vihma, aga esialgu ei paistnud seda kusagilt tulevat. Mõnusalt lubav ilm. Püügikohaks valisin "oma koha", st selle, kus eelmine kord sai püütud.

 Sööt sisse, õng kokku ja uss vette. Vool sisuliselt olematu, vesi nii madal, et käsi pesta järsust kaldast alla oli päris vaevaline. Nii hulpiski kork praktiliselt kohapeal. Liikumatult. Isegi viidikad ei seganud. Loopisin regulaarselt sööta juurde ja ootasin. Aga midagi oli valesti - mitte keegi ei torkinud ussi, ei särg ega ahven, rääkimata vimmast. Isegi viidikad, kes tavaliselt ussile põhja järgi sööstsid olid täna kuidagi ... kadunud ...

Peas hakkas vasardama mõte, et see ei ole ikka õige ja mujal on kindlasti parem :-) Kannatasin oma tunnikese ära, veendusin , et paremaks ei lähe ja panin oma kompsud kokku. Uus kohta, paarsada meetrit allpoole. Nn "vanakeste" koht. No siin on alati kala olnud. Isegi kui mitte vimba siis pudinaid peaks olema rohkem kui rubla eest...

Protseduur uuesti kordamisele - sööt sisse, ritv kokku, uss vette ja ootama. Ja järg täpselt sama mis esimeses kohas. Vaikus. Jões valitses täielik vaikus.

Poole tunni pärast ärkas korraks kork, tegi kümme sentimeetrit vasemale ja teist sama palju paremale tagasi ning ... tardus ... keegi oli korraks proovinud, ussipea ära näpsanud ja siis loobunud. Jonnakalt istusin veel poolteist tunnikest ja see jäigi ainukeseks võtuks.  Uskumatu! Sai siis korralikult nullitatud:-)
Kas põhjuseks oli kolinal langenud õhurõhk, mis kaladel suud kinni pani või miski muu, seda teab vaid tuul ...

Kolm tundi peale algust panin asjad uuesti kokku ja hiilisin koju - isegi kassile polnud kala :-)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar