pühapäev, 8. september 2013

Lõuna Eestis karpkala otsimas, 06.-07. september 2013

Sõber Margus kutsus reedeks külla, suur pidu ja puha pidi tulema. Võtsingi oma kuus kompsu ja pika tee lõuna poole ette.

Reede kella viieks jõudsin õnnelikult ja sekeldusteta kohale ning enne suurt rahva kogunemist sai paar tundi Nõuni peal õngitsetud. Kui eelmistel aastatel on õnnestunud seal kord latikas, kord linask alla meelitada, siis sedapuhku lõppes "kähkukas" mõne ahvena punniga. Suur kala küll mängis eemal kenasti pinnal, kuid alla teda ei saanud ...

Hommikul kell pool kaheksa lõin silmad lahti ja kõmpisin Marguse "erajärvekese" äärde. Väljas meeletu udu ja parajalt külm. Sügis mis sügis.  Veekogu äärde jõudes võtsin suuna sinna kus ikka istun, tagumisse nurka, kus karpidel meeldib kooserdamas käia.

Segasin oma salmo karbisööda veega kokku, lisasin pisut maisi ja lajatasin sisse. Seejärel kaks ritva, seitsmemeetrine lihtkäsikas ja rulliga käsiõng kõrvuti vette. Ühe otsa mais, teise otsa uss. Kuna ussi hakkasid peagi ahvenad-särjed meeletult hävitama, siis peagi vahetasin selle sööda saiakuuliga. Kohe rahulikumaks läks:-)

Ilm mõnus, päike oli vahepeal udust läbi tunginud ja paistis teisel pool vett kenasti maapinnale. Minu asukohas aga külm, istusin puude varjus ... Kuna tuult ei olnud ja veepind oli sile, siis oli kenasti näha järve elanike hommikused tegevused - röövikud ajasid keset vett kedagi taga, karpkalad kooserdasid pikki rohuäärt, lükates hundinuiasid vaikselt kahte lehte.

Kulus umbes tunnike, enne kui karbid oma toidurännakus minuni jõudsid. Lihtkäsiõnge korks hakkas väga vaikselt rohuäärt pidi edasi liikuma. Mingit lainetust korgiliikumisest ei tekkinud ja liikumine oli nii aeglane, et jäi mulje, nagu oleks tegemist kerge vooluga. Mõne aja pärast jagasin matsu lahti ja haakisin. Taga. Kala oli ootamatust jõhkrusest esialgu shokis ja lasi ennast pea kohe pinnale tõmmata, siis sai aga olukorrast aru ja käivitas lihased. Esmalt paar meetrit piki rohtu vasakule, liikusin  kaasa. Seejärel tagasi ja sealt edasi paremale ... Seal mul ees teine ritv, kahmasin ruttu ridvast, aga hiljaks jäin - karp sõitis korgi kõrvalt mööda ja võttis kehaga tamiili kaasa. Lasin käsiõnge looga vabaks ja kõndisin lihtkäsiõngega kalaga kaldal kaasa. Liikunud mõned meetrit veel paremale, keeras kala uuesti otsa ringi ja ujus tagasi, ja kogu aeg pikki rohtu selle asemel, et rohu sisse põrutada ja sealt tuge otsida. Kolme nelja minuti pärast sain mina kõndimisest oma hommikurõskuse jahedusest lahti ja karp hakkas väsima. Käis juba regulaarselt pinnal külge näitamas. Otsisin rohu vahel meetrise akna ja sikutasin ta kalda poole, kuid käsiõnge konks ja kork, mis olid kõik see aeg kaasa sõitnud, otsustasid rohtu kinni jääda. Pekkis! käis peast läbi, aga kala oli juba väsinud ja kui kummikutega vette läksin, ulatasin juba karbile käe alla panna. Lohistasin ta jalgade juurde, kus kala viimase ponnistuse tegi, lipsu (0.18) katki tõmbas. Õnneks ei olnud tal jaksu enam minna, viskasin ridva maha ja kahe käega viskasin karbi kaldale.  Käes, silma järgi nii paari kilone. Kiired klõpsud seebikaga, kala sumpa ja püügivarustust järgmise jaoks korda seadma...

Kulus oma veerand tundi, enne kui oma ridvad uuesti töökorda sain ja tagasi orbiidile saanud. Kalad olid selle aja jooksul karbiga teostatud kärast ilmselt toibunud ning pea koheselt toimus korgiga samasugune liikumine (nagu deja vu). Haakisin, kuid ei jäänud otsa. Pole midagi, käis peast läbi, tundus et karbid olid sööda peale ikkagi pidama jäänud ning lootused edasiseks edukaks püügiks täiesti olemas...



... aga tutkit... mõni minut hiljem tõusis hommikune tuul ja võtt katkes. Loopisin oma sööta regulaarselt juurde ja istusin edasi. Tulutult, vaid särjed käisid ja nikerdasid mu maisi konksu otsast.

Kell kaksteist andsin alla, lasin karbi sumbast vabaks ja sättisin sammud minekule.

Sel aastal siis sedapsi:-)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar