kolmapäev, 25. september 2013

Lääne Soomes, poolik püügipäev, 24. september 2013

Lõin hommikul silmad lahti ja mitte ei kiskunud vee peale. Rõve külm väljas, isegi aknast vaadates ajas lõdisema. Mõned soojad joogid sisse (ei mitte need vaid nood :-) ja vaikselt tekkis ikka tahtmine mõneks tunniks minna. Õhtal vaja laevale minna, nii et poole päeva püük ja sellised mulle ei meeldi - kui saad kala, siis jama, enne äraminekut kiirustades puhasta; kui ei saa kala, siis ka jama, kehva maitse suhu jääb ...eriti jama veel siis kui vahetult enne kella kukkumist närima hakkab. Üks aasta me Tõnniga sattusime pool tundi enne mineku aega korralike ahvena pätside peale ja tulimegi nutusel moel ära jättes kala närima... Aga minemata ei saa ka ju jätta:-)

Kella kümneks olin omadega nii kaugel, et lükkasin paadimootorile hääled sisse ja suundusin veele. Tuul kerge, kirde kaarest, püügiilm missugune, mine kuhu tahad. Mere ääres ilmselt natuke ikka oleks paha aga jõe ääres täitsa ok ilm. Tuul oli pilved laiali peksnud ja päike säras täies hiilguses. Otsustasin esimesed proovid teha ikkagi jõel ülevaalpool ja vajadusel hiljem mere poole põrutada.

Esimesed kolm ankurdamist ülevalpool väikese haru suuet. Seal kus mõne päeva eest natukene tiksus... Tund aega pildumist, kahe ahvena hädine võtt ja null kala. Jääb siis ikkagi põõsa alune ning panin täistuuridel mere poole minema.

Põõsa all ootamas üks paat kolme tirgutajatega. Valisin siis paiga neist natukene allavoolu, et ei segaks (tuul lükkas paati natukene ülesvoolu, kuna hommikune vool nii väike). Kolm ankurdamist, kümneid tühje viskeid ja lõpuks üks neljakümne sendine kohapunn. Hõbedase silikooni peale. Ainukeseks võtuks see jäigi.

Kella kahetesitkümneks olin ka sellest paigast tüdinenud ning otsustasin trollida kodupoole. Tundus olevat täpselt paras aeg minema hakkamiseks, et jõuaks kõik head alad läbi kammida. Koondtulemus, üks võtt ja seegi pudenes otsast.

Jõudes huvitavamatest aladest mööda ja nähes, et vool oli kiirenenud, jälle punn põhja ja tagasi hommikuse paiga peale. Peas tiksus mõte, et äkki vool muudab miskit. Oluliselt siiski mitte, veerand tunniga üks haugivõtt - tonks ja seejärel nööri lõtvumine, selle landi sai ta endale keelerõngaks:-)

Ja oligi kellaaeg sealmaal, et sättida minekule. Panin veel paarsisajaks meetriks vobleri järgi ja tiksusin kodu poole. Jõudes ära keeramise kohani, hakkasin lanti sisse kerime. Võtsin ridva hoidjast välja ja ... järgmisel hetkel oli ritv vees ja kohe ka vee all. Krt sellist jama veel siia päeva vaja. Panin ruttu tagurpidi käigu sisse, nägin veel ära koha, kus nöör vee alla vajus ja lajatasin sellest ankru risti üle. Ankrut välja kerides oligi ankrunööri taga minu kollane õngenöör. Ohh seda rõõmu, kui sellest sikutades kogu varustuse tagasi sain. Lõpp hea, kõik hea - gaas põhja ja koju.

Nüüd korraks Tallinna selleks, et kohe siia tagasi tulla. Loodetavasti on kohad selleks ajaks talvise kliimaga leppinud ja närivad korralikult.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar