laupäev, 25. mai 2019

Lõuna Eesti kalatrip, 22.-24. mai 2019

Järgmine hommik Nõuni järvel algas maru vara. Juba kell neli hommikul. Kuna üks mees norskas nagu aurukatel, siis und vaid paar tunni jagu, hoolimata sellest et oma mobla Spotify abil praktiliselt tühjaks kuulasin. Peale äratust kiirelt vee peale, ei mingit kohvi ega hommikusööki, sest kohe varavalges pidi andmiseks minema.

Ilm üsna sama, mis päev varem. Päike, kerge tuul, soe, et mitte öelda palav. Ehk kui üldse võttu loota oli, siis vast paar tundi peale koitu, enne kui leitsakas maad oleks võtnud. Mida aga ei olnud, see oli hommikune võtt. Sitsisime paadis kuni kella seitsmeni välja ja saime selle aja jooksul vaid paar särge. Latikat alla ei tulnud. Üks linaski võtt Tõnul - kala korraks otsa jäi ja siis ära pudises.

Pool kaheksa tulime maha ära ja kebisime ... magama. Mida sa päeval ikka püüad ja järgmisesse püügikohta polnud nii vara mõtet ka minna.

Iluuinakud tehtud jätkasime lõuna paiku reisi. Järgmine peatus Pikasilla. Tee peale jäi Otepää, kus korralike turistidena kohalikule turismiväärtusele - suusastaadion -  pilgu peale viskasime ja mõned eurod pubile ohverdasime. Söök oli seda väärt. Me laiskade vanameestena ju ise midagi vaaritada jõe ääres ei viitsinud.

Pikasillas viskasime esmalt pilgu peale Soka käärule. Jube kuidas ikka läbustatakse. Saan aru, et hea koht, kuhu autoga kerge ligi pääseda ja seetõttu rahvast palju käib. Aga peab siis kõikseemees oma taara maha jätma. Ja teistpidi, kui juba tehakse korralik tee jõeni välja, miks siis kohalik omavalitsus sinna ühtegi prügikasti ei saa organiseeritud. See poleks ju ometi nii suur kulu. Ja vast siis need, kes ei tule selle peale, et oma sodi kaasa vedida, taipaksid selle kasti mitte metsa alla visata... Omal ajal sai selles püügikohas aastas ikka mitu korda käidud, nähtud vaatepilt aga sinna uuesti tagasi küll ei tõmmanud.

Sõitsime edasi ja lootsime ühes vähe kõrvale jäetumas paigas pisut kenamat vaatepilti näha. Kahjuks aga nii ei läinud. Järgmine paik, kus mõnisada meetrit oli vaja jalgsi rännata, oli peaaegu samasugune. Haige värk!

Leppisime olukorraga ja kolisime kahekümne esimesse sajandi püügipaika üle. Oma prügi muidugi tassisime metsast prügikasti ära.

Laager sisse seatud, ridvad valmis. Üks tonka sisse. Maisiga. Teadagi, et siin nii palju purukala, et ussid kohe ribadeks joostakse. Söötsin rohuäärde ühe koha ka sisse ja panin sinna käsika likku. Umbes samal ajal hakkas kogunenud äikesepilv liikuma ja riivas meie laagriplatsi ka ära. Paras kõu ja väike vihm. Õhk sellest puhtamaks ja värskemaks ei läinud. Siis käis pilv tunnike kusagil ära ja tuli tuli uuesti tagasi. Teise katse järel läks õhk ka mõnusalt jahedamaks.

Õhtupoole sai siis angerja/latika jaoks ka kõik tonkad ussidega sisse seatud. Tulemused vapustavad just polnud. Tõnul üks alla kilo latikas, mul kaks allakilost latikat käsikaga. Kuna püügikohas kõrge kallas, siis välja tõstes üks koos lipsuga ära kukkus (0.16 mm lips). Lisaks särge, ahvenat ja nurgu, angerjast aga ei miskit. Passisime öösel kella üheni välja ja siis kobisime magama.

Jutt jäi ka kirja panemata. Hoolimata sellest, et me olime elektrooniliselt jõhkralt varustatud (Tõnul läpakas, mul läpakas ja ipad kaasas) olin akupanga linna aknapeale unustanud ja meie wifi hotspot (ehk minu mobla) ei olnud seetõttu ülesannete kõrgusel. Öine Spotify oli oma jälje energiatasemele jätnud, mida sõidu ajal laadimine polnud täielikult kompenseerinud.

...


Hommikul ärkasime leitsaka peale. Õhk telgis kui saunas. Kell alles kaheksa millegagi. Tegime hommiku kohvi asemel hommikuse õlle, mina alkoholivaba, kaaslane normaalse. Pakkisime laagri kokku ja vedasime oma kraami autosse tagasi.

Valgete turistidena oli metsast pääsedes esimeseks mõtteks kohv, mille Pikasillas bensukas ka kohe teoks tegime. Teine mõte - mobla laadimine ... esimest korda sai kohvi ostma minnes juhe kaasa võetud:-)

Järgnes Viljandi. Lõunasöök ja poetuurid. Seejärel Suure Emajõe ülemisse otsa, Jõesuusse. Laiskus oli kahe ööga mõtted Läti minekust ja sealt säga püüdmisest olematuks nullinud. Otsisime midagi lähemat ja mugavamat. Ning angerja juurde oli ju "linnuke" eelmisel ööl tegemata jäänud...

Ilm oli vahepeal muutuma hakanud ja leitsakust oli saanud normaalne Eesti suvi. Koos paraja tuulega. Otsisime tuulevarjus ühe kääru ja seadsime ennast sinna laagrisse. Tõnu jaoks jälle üks uus püügikoht kirjas...Ma seal kunagi ikka mõned korrad käinud olin.

Püügist pole suurt midagi kirjutada - sain küll ühe allakilo latika ja paar korralikku võttu oli veel, kuid angerjast endiselt ei märkigi. Küll aga suutsid jäähoki ja metsloomad meie õhtu huvitavaks teha. Kuna olin ühest oma kotist leidnud ootamatult oma teise akupanga üles - no hästi pakitud ju, kui täpselt ei tea mis kaasas on:-) - ja see oli ka täis laetud, siis veetsime suure osas õhtust mitte püüdes vaid hokit vaadates. Ipadist. Kanada ja Sveits, Soome ja Rootsi. Mõlemad ägedad thrillerid. Nii ei olnud kaladel võimalustki meie tähelepanu pälvida...


Kui hoki ühel hetkel läbi sai ja väljas juba parajalt hämar, tekitas Tõnu mingi metslooma alarmi. Kutt oli oma ühe ridva pannud teise kääru otsa. Ühel hetkel vaatan, et tuleb kiire sammuga, ritv käes minu poole ... ja paneb padavai minust mööda, ise äreval pomisedes, et tema seal enam ei püüa. Seal pidavat neli metssiga (emane ja kolm väikest) olema. Sead olid teda märgates joostes kõrvaolevasse võssa tormanud. Taskulambi valguses mõnda aega meid veel kaks silma põrnitsesid... Õhtu edenedes hakkas Tõnu jutt muidugi paisuma, et nüüd oli teda siga juba rünnanud ja puha... Oh seda Ale Coqi mõju ikka küll:-)

Kella poole ühe paiku seadsime ennast telki magama. Õppinud eelmise päeva kogemusest - hommikul oli rõvedalt palav telgis - jätsime telgile vihmakatte peale panemata. Ilmateade lubas vihma alles kella kümneks ja meie kui suurte aastate pikkuste kogemuste ja professionaalsete matkajatena teadsime, et siis hommikul aega küll, ega me nii kaua maga...

Ärkasime kell kuus selle peale et Tõnn avastas, et vihma sajab käe peale. Ma olin ennast magamiskotti korralikult sisse pakkinud, nii ma ilmselt alles tunni aja pärast oleks aru saanud, et sajab ...  Kargasime ruttu telgist välja, see oli juba seest päris märg, ja toimetasime oma asjad telgi vihma hoidva osa alla.

Järgmised kaks tundi aina sadas. Püügist hommikul miskit välja ei tulnud. Olime peagi läbimärjad. Panime asjad kokku ja vedasime nad autosse ära. Aeg oli reis lõppenuks kuulutada ja võtsime koduteekonna ette. Ikka läbi Läti muidugi...

Reis tervikuna oli üsna meeldejääv - polnud aastaid niimoodi metsikult ja mitu päeva telkinud ja meenutas pisut paarikümne aasta taguseid aegu - kuid kalapüügi mõttes totaalne läbikukkumine. Aga tore ja lahe sellegi poolest!

PS! SKP-st on järgi jäänud vaid nädal. Selle plaanin veeta uuesti Soomes. Äkki suur koha nüüd kudenud ja valmis ka lanti närima. Esmaspäevale on minek planeeritud.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar